Eesti Ekspress 20 aastat: Oktoobrilapsed ahju!

25. oktoobril 2006 avaldas Areen kaaneloo "Oktoobrilapsed ahju!". See oli inspireeritud Indrek Tarandi ühel avalikul üritusel kantud kurikuulsast särgist "Kommarid ahju!", millele koos vastava üleskutsega olid kantud endiste NLKP liikmete, tänaste riigikogulaste nimed.

Areen tegi ühes eksemplaris särgi, kuhu kandsime oktoobrilasteks olnud Eks­pressi töötajate nimed. Küsisime kõigilt nõusolekut, vaid üks keeldus meenutamast, et tal on olnud tume, et mitte öelda oktoobrilapse minevik.

See oli töö lõbusam pool. Hoopis peadmurdvam oli anda lugejale ülevaadet Peeter Toropi kirjutatud ekspertiisist politseile - et kas särk on vaenuõhutamine (ja seega kuritegu) või süütu nali. Ekspertiisi teksti oli politsei algul salastanud, aga vastavalt avaliku teabe seadusele õnnestus Ekspressil see avalikuks protsessida. Tegu oli 40 lehekülje pikkuse õpetatud kirjatükiga, mis sisaldas nii pudemeid vene kultuuriloost kui raskepärast semiootilist žargooni, mis normaalsele inimesele (ja politseinikule) üle mõistuse käib. Ekspertiisi lõppjäreldus oli minu mäletamist mööda, et särgi sõnum sõltub kontekstist, aga vihjas vist ka, et pole ehk mõistlik suuremat tüli kiskuma hakata.

Võrgu-kommentaatorid katsusid meile takkajärele selgitada, et oktoobrilapsi pole vahest mõtet inimvaenulike parteidega võrdsustada ega ahju ajada. Ega me ahju tahagi, aga Siim Nestoril on särk tänagi igaks juhuks tööl käepärast - sobib näiteks valimistepäeval kanda.

Sitapurgi needus

Kord helistas mulle vihane naiskodanik. "Miks te mõnitate teisi inimesi?!" mühistas ta telefoni. "Häbi võiks olla." Olin pärast kiiresti katkestatud kõnet täielikus arusaamatuses. Ei läinudki palju aega, kui helistas meesterahvas, ütles, et tema nimi on Toomik ja ta on tuntud kaugsõiduautojuht. Ja nüüd, kujutage ette, ilmus Areenis Barbi Pilvre essee, milles muu hulgas lausekatke: "Toomik veab sitta mööda Euroopat..." Mõistagi viitas Barbi Jaan Toomiku ammu klassikaks saanud sitapurgile, mis ringles ka mitmel pool näitustel. Autojuht Toomiku kultuuri­huvilised kolleegid olid Areeni esseele pilgu peale heitnud ja lausejupi kahjurõõmsa kuritahtlikkusega kontekstist välja rebinud. Igatahes saime teise Toomikuga kahe peale aru, milles küsimus, ja ta jäi mind uskuma, et meie artiklis puudus igasugune temavastane kuritahtlus.

Küll aga ilmus toimetusse maestro Jaan Toomik isiklikult, katsudes meile selgitada, kuivõrd taktitu on tema teose selline jõhkratooniline meenutamine, eriti enne riigipreemiate žürii kogunemist. Mina läksin kah hoogu ja seletasin vastu, et tema sitapurk on selline teda igavesti eristav märk nagu van Goghi ära lõigatud kõrv. Ega see kunstnikku ei lohutanud ja ma ei oska takkajärelegi öelda, kas see oli ikka õnnestunud võrdlus.