Meil kolmekesi polnud taskus ühtegi naela. Eeldasime, et kutsuja poetab vaestele idaeuroopa praktikantidele ka ümbriku päevarahadega. Kus meil saigi olla, parimatel meist oli palk tollal kümme dollarit kuus!

Meile tehti (aastast 1785 ilmuva lehe) toimetuses ekskursioon ja ulatati mahukas ümbrik... milles olid vimplid ja pastakad... Aimasime halba. Jaano-Martin võttis kõne Luigele Tallinna. "Teile on sõit ja elamine lukshotellis välja tehtud, mis päevarahasid te veel tahate," manitses Luik. "Aga hotellikulud nad ikka maksavad," uurisime ettevaatlikult. Jaa, kõik hotellikulud on kaetud, no worries! Edasine nädal kulges hotellis priiskamise tähe all, maksevahendiks allkiri toanumbriga arvel. Me lasime kõik toa arvele kanda: alates minibaarist ja öistest sandwich'idest kuni särkide tärgeldamiseni, kannatades vapralt välja mustanahalise toateenija pilgu, kui tema ainsaks jootrahaks oli südamlik "thank you". Kingad toaukse taga olid hommikuks viksitud, Mardi mantlinööbid ette õmmeldud, sõime hotelli restoranis õhtuks tuvipraadi, kutsudes seltsiks Londoni Eesti saatkonna töötajaid, jne.

Uhke! See oli ka sportlik nädal, sest vahemaad hotelli, Big Beni ja teiste Londoni vaatamisväärsuste vahel me katsime jala - üks nael metroo eest oli meile liig mis liig. Ärasõiduhommikul hiilisime ilma end välja möllimata reception'ist mööda. Igaks juhuks...

Tagasi kodus, pajatasime kolleegidele briti ajakirjanike tööst ja elust, kuulati huviga. "Oleks viisakas Murdochit vastuvõtu eest tänada," õpetas Luik etiketti, "saatke ta assistendile faks." See aga ununes... no ja natuke piinlik oli vist ka. Õiendan siinkohal selle ammuse võla: "Thank you very much for your hospitality, mister Murdoch!"

Tiina on EE toimetaja