Rääkisin enne tulemust isiklikult mitmete erakondadega ja kui protsendid oleks teisiti jagunud, olnuks võimalik valida ka mittepoliitiline linnapea. Kokkuleppe korras. Näiteks Hardo Aasmäe.

Aga võtame nüüd valimiste võitja. Edgar Savisaare. Hea küll, lasnamäelaste hääled korjas ta ära. Aga siiski - miks me kogu aeg temast räägime? Asi on lihtsam kui paistab.

Ta räägib endast ise. Koos oma alaealiste naistega. Kartulite ja küttepuudega. Idiootidega, kes söövad suvaliselt taldrikult ära kogu populismi.

 

Monopolid surgu!

Minu arvamus on ikkagi see, et Eesti võiks olla esimene riik maailmas, mis kehtestaks monopolivastase seaduse ka poliitikas. Sõnaga, mitte keegi  ei tohiks toimetada kusagil valitsuses ilma järelkontrollita. Üle 50 protsendi riiklike aktsiate omamine - nagu see tänases pealinnas on - põhjustab kuritegelikkust ja korruptsiooni.

Mingil hetkel sain ma aru ühest asjast. Nimelt. Savisaar ei taha mitte ainult jätkata linnapeana; ta sihid on palju kõrgemal. Ta tahab saada presidendiks ja praegused valimised olid ... test.

Hardo Aasmäe käis selle mõtte välja, nõustun. Ma arvan, et Savisaar tahab lõpetada isehakanud diktaatori Konstantin Pätsuna, mis on ühiskonnale äärmiselt ohtlik. Ehk võtaks ennast kokku ja mõtleks, miks oli ühel „dirigendikalduvustega" mehel isu lõpetada ära 1934.ndaks aastaks ära Eesti riigikogu töö ning kuulutada välja „kaitseseisukord". Sildi all, et „Eesti rahvas on haige".Et rahvas, kes ei „oska ise otsustada". Kõik lõppes hullusti.  Meenutame vaikivat ajastut või hääletut alistumist! Ja meenutame alati, kuidas üks ülbik riigipöörde korda saatis. Ülbik, kelle teened vabariigi iseseisvumise puhul olid kindlasti hindamatud, ent kellel katus ära sõitis.

Ajalugu kordub

Edgariga on sarnane lugu. Edgar on kogu Eesti kultuurile kahjulik kärbes. Kultuur ei saa iial õilmitseda diktaatorite käpa all.

Täiesti tavalise riigialamana kutsun üles ühiskonda, liigutage: et tekiks kodanikuühiskond,  ärgem laskem endale näkku panna, mõelgem, mil moel toimiks pealinnavalitsus ilma pideva kontrollimatuseta. Ei monopolismile nii sooja-, elektri-, kui ka linnavalitsuse hindades. Ei igasugustele isehakanud dirigentidele, Konstantinist Edgarini. Viimane neist võib minna paraku kõige kallimaks. Rahaliselt, aga eelkõige ka mentaalselt.