Kas õigusriigile on kohane represseerida teadvalt süütut inimest?
Vastus on tegelikult lihtne. Mul ei ole pangaarvet ja ametnikud ei taha minult sularaha vastu võtta. Ehkki seaduse järgi peaksid nad seda tegema. Nad leiavad, et lihtsam on vanainimese pangaarve arestida.
Tunnistan, et sain parkimistrahvi õigustatult. Olin tõesti viibinud eemal enam, kui lubatud 15 minutit. Püüdsin Ühisteenustele trahvi ära maksta sularahas, kuid seda mult vastu ei võetud ja Tallinna transpordiamet saatis auto omanikule - minu emale - teate, milles kohustas teda trahvi tasuma.
Teatasin seepeale transpordiametile, et just mina olen rikkumise sooritanud isik. Palusin neil pretensioonid endale esitada ning asjasse mittepuutuv isik rahule jätta - tervis pole tal just kiita, vanust kah juba 80. Sellele vaatamata edastas amet asja kohtutäiturile, kes loomulikult kohe sissenõudmise algatas.
Minu küsimus on, et kas tõesti on võimalik meie väidetavalt ikka õigusriigis olukord, kus teadlikult karistatakse süütut inimest olukorras, kus süüdlane on teada?
Kõnelesin ka transpordiameti juristiga ja too teatas, et kõik on seadusega kooskõlas ja süütut inimest on ikka võimalik karistada, kui seadus seda võimaldab ja linnavalitsus peab kitsastes oludes eriti tähelepanelikult „võlgnikesse" ja „rikkujatesse" (sic!) suhtuma.
Selgitused, et autot pole mulle omaniku poolt volitatud ega antud (tehnilises passis on tegelikult kasutajaks märgitud „süüdlase" lapselaps) ja seega ei teadnud too auto „väärkasutusest" midagi - jäeti tähelepanuta.
Seega - kas teadlikult süütu inimese vastutuselevõtmine on kooskõlas õigusriigi põhimõtetega?
Küsisin seda justiitsministeeriumilt. Küsimus oli „kas?", mis eeldab ju sisuliselt „jah-ei" vastust. Nädalapäevad tagasi sain ministeeriumist pika kirjaliku vastuse, kus vastust sisuliselt polnud.
Seal oli kirjas, et seadusandja ei ole ette näinud kohaliku omavalitsuse kohustust parkimise kokkuleppe sõlminud teise poole võimalike kolmandate isikute välja selgitamist.
„Kui mootorsõiduk omanik leiab, et viivistasu tekkimise eest on vastutav keegi kolmas isik, siis on see tema võimalus nad üles otsida ja nõuda viivistasu tasumist enda eest... ei ole mõistlik panna seadusega peale täiendavat kohustust hakata välja selgitama lisaks võimalikke tema viivistasu maksjaid," seisab vastuses.
Oleme ringiga tagasi alguses. Pole ju vaja midagi välja selgitada, olen algusest peale tunnistanud, et mina olen süüdi ja tahan maksta!
Ja vastust ma ikka ei saanud. Kui ei oska öelda „jah" ega „ei", võinuks öelda kasvõi „ei tea", pagan, ei tea ka seda, kust teada saaks või kellelt küsida. Küsimuse peale mis kell on, võtab ametnik ikka kraadiklaasi ja teatab, et on teisipäev!
Tuleks taastada reaalne ametnike isiklik vastutus. Ei oska vastata, tähendab - ei kvalifitseeru ja ilmselt on antud ametikoht ülejõukäiv. Ei tee, ei viitsi - töötukassasse! Ametnik peab ometi aru saama, et riigi- või linnakodanik ongi see, kelle jaoks see ametnik ametisse pandud ongi.
Teen ettepaneku kehtestada mingist astmest alates riigiametniku vandetõotus, mis kohustaks ametnikku kõik kodanike heaks tegema ja selle eest on tal ka boonused. Sigaduste eest aga karistatakse võrreldes tavakodanikuga topelt.
