INTERVJUU Andrus Kivirähkiga: Jumal ja peapiiskop on nagu Dick ja Doff
Oled oma Jumala isikus kirjutatud kolumne avaldanud 2004. aastast alates. Miks ilmusid nad just nüüd raamatuna "Jumala lood"?
Ega ma tavaliselt ajalehekolumne nii väga välja andma ei kibele, mul on ju raamatuid ilmunud küll, aga mitu kirjastajat käis peale. Et nende omandiõigused on niikuinii Päevalehega seotud, oli sealse kirjastusega kõige lihtsam asju ajada. Tekstide elektroonilist versiooni polnud mul enam alleski -pärast loo ära saatmist ma tavaliselt ka kustutan selle. Päevalehe tublid inimesed panid raamatu kokku nii, et mul polnud mingit vaeva.
Kuidas Jumala kolumn sündis? Äkki oli mingi jumalik ilmutus?
Ei teagi, ei olnud ilmutust. Kui ma kirjutaksin Päkapiku nime all, siis vaevalt et keegi eriti imestaks. Mul oli soov võrdsustada jumal teiste mütoloogiliste olenditega - näidata, et temastki võib kirjutada mida iganes. Jumal Zeusi mälestused on kirjutanud näiteks Maurice Druon. Miks minu jumala lood peaks olema blasfeemilised? Kas Zeus on vähem jumal kui Jehoova?
Kas Päevaleht tervitas su algatust?
Ega Päevaleht pole ennast minu tegemistesse suuremat seganud. Jumal hakkas kirjutama huumoriküljel "Minu Kroon". Ja kui ma seda enam igal nädalal teha ei jaksanud, siis kolis Jumal arvamusküljele. Seepärast venivad lood ka poole raamatu peal hoopis pikemaks.
Millised on olnud lugejate vastukajad?
Minuni jõuavad toetavad vastukajad, Jumala fänne on Eestis omajagu.
Aga kirikuga seotud inimesed, tõsised Jumala fännid?
On ka neid inimesi, kes on öelnud, et neile kõik muu meeldib, mida ma teen, aga Jumala kolumne nad ei taha lugeda. Ka nende seas on mu sõpru ja tuttavaid. Aga ma neid seepärast hukka mõista.
Kas sa määratled ennast ateistina?
Ilmselt küll.
Eestis on ateiste vist üsna vähe?
Noh, Ervin Õunapuu ka, ja kui lugeda viimast Joel Sanga artiklit Areenist, siis ilmselt ka tema. Veel Asko Künnap, kellega me koos "Ussisõnade" lauamängu tegime, fs, Peeter Laurits...
Paistab, et Jumal pole meile kunagi väga korda läinud. Nii kui 1918 iseseisvaks saime, oli vaja kohe kirik ja riik lahutada. Oleme Euroopa uskmatuim rahvas ja seega on ka jumalaga heitlemine veidi kurioosne - pärast Vargamäe Indrekut.
Ega ma jumalaga ei heitle - mis sa heitled üleloomuliku olendiga. Ikka kirikuga. Sellega, et üks väike organisatsioon tahab riigikirikuks muutuda. Toomas Haugil oli Loomingus küll väga vaimukas artikkel, aga ega meie antiklerikaalsust saa Paala lahinguni tagasi viia. Ega antiklerikaalsus pole mingi eestlaste probleem. Voltaire heitles ka kirikuga. Meil on siin nii, et nii kui sa midagi kiriku kohta ütled, tuuakse kohe Stalin lagedale ja räägitakse ajupesust. Kas Stalin oli see, kes antiklerikaal Tammsaare ajusid pesi?
Mind huvitab väga mütoloogia ja kiriku ajalugu. Ma ei heitle Zeusi, Odini, ega ühegi teise jumalaga. Aga kui jumal on vahend kiriku käes, siis tuleb teda paratamatult torkida, desakraliseerida.
Nii et sa usud, et taevas on tühi, nagu on öelnud oma põlvkonna usu kohta Mati Unt.
Mis mina nüüd tean sellest rääkida... Las Jaan Einasto räägib, mis taevas on.
Eks ma ole filosoofia ajalugu ju uurinud, religioonimaailma väljakujunemine on mind huvitanud. Kristliku kiriku ajalugu on pidev võitluse ajalugu, kus on vastamisi kirik ja teisalt inimesed, kes tahavad lihtsalt jumalat uskuda. Lõpuks on alati võidutsenud organisatsioon, masin. On totter, et kirik väidab end teadvat, mida tuleb teha, et olla jumalale meelepärane.
Äkki sunniti sind lapsena kirikus käima, mis oleks sulle trauma tekitanud...
Ei. Meil oli kirikuvõõras perekond. Kingitused saime ikka näärideks. Jõulud olid eelpüha: kuusk oli küll juba toas, aga mingeid tseremooniaid ei toimunud. Näärivana tuli 31. detsembril.
Boris Bernstein kirjutab oma mälestustes, et nõukogude riik polnud mingi ateistlik riik, vaid lihtsalt teine usund, mis võitles kristliku usundiga. Nõukogude võimu struktuur oli väga kiriklik, alates juba sellest, et surnud jumal lebas Punasel väljakul. Meilegi ehitati Karla katedraal.
Päevalehes kirjutab veel väga viljakas usumees ja kolumnist Toomas Paul. Kuidas sa tema kirjutistesse suhtud?
Mulle on jäänud mulje, et Toomas Paul on üks vaimulikest, kes ise enam jumalat ammu ei usu. Aga ta on organisatsioonis sees ja ei taha vanu seltsimehi reeta.
Sinu raamatus saab kõvasti pihta peapiiskop, Põdra-poisist on üsna palju juttu.
Tema on kolumnides jumala partner, nad on nagu Dick ja Doff. Mõned näitlejad võiksid ette võtta ja hakata mängima Jumalat ja Põtra, nagu Nõmmik ja Abel vanasti paaris esinesid.
Ega ma siis ainult Põdrast kirjuta, teistes kolumnides esinevad ju ka Ansip ja Savisaar ja kes kõik veel. See on seda liiki huumor, kus kasutatakse reaalset persooni.
Ma ei kirjutanud ju teoloogilist traktaati, tegelikult ilmus lihtsalt väike humoreskikogu, milles ma jumala rolli võtan.
Kas Eestis tegutsevatel kirikutel-konfessioonidel on mingi vahe? Kas mõni on sümpaatsem ja teine tüütum?
Kirik on minu jaoks osa ajaloost. Kuna ma olen väga suur ajalooohuviline -ostame koos Mart Juurega endale enamiku Eestis ilmuvaist ajalooraamatuist ja analüüsime neid saates "Rahva Oma Kaitse" -, olen lugenud palju ka kirikuloost. Kui satun välismaale mõne kiriku juurde, siis astun alati sisse ja vaatan seal ringi. Ka mošeed ja juutide pühamud on huvitavad. Aga see vaimne pool läheb minust mööda, vaatan seda kui ürginimese joonistust. Näen, et kunagi elasid inimesed, kes uskusid jumalasse nii väga, et tegid selliseid katedraale.
Kas Kurat ei sobiks Eesti elu käsitlema?
Võiks ka kurat, aga Jumala tähendusväli on suurem. Jumala nime kasutamises nähakse mingit blasfeemiat. See annab hoogu. Tahaks kirjutada Jumala nimel nii kaua, kui keegi selles enam midagi blasfeemilist ei näeks. Kuni seda võetakse niisamasuguse enesestmõistetavusega kui Sulev Nõmmiku juttu Kärna Ärnina.
Sinna läheb vist veel natuke aega?
No tuleb vaeva näha. Küllap ma Jumala ja Ivan Orava juurde ikka jään, ega ma uusi ajakirjanduslikke karaktereid enam juurde sünnita.
Ilmub sul veel tänavu midagi?
Aasta lõpul lasteraamat "Kaka ja kevad".
Pealkiri tuletab mulle head kolleegi Marko Mäge meelde, kes kipub ikka kakast kirjutama, kui toimetajad jaole ei saa.
Nagu Jumal vestleb oma kolumnides Põdraga, nii vestleb Marko enda omades oma kakaga. Mulle need teevad alati nalja. Kakast on mu raamatus küll ainult üks jutt. Aga ka sealsed 30 juttu on varem Tähekeses ilmunud. Ei midagi uut ja ennenägematut.
Aga mis uut on käsil?
Mõni aeg tagasi sai uus näidend valmis, Merle Karusoo peaks selle aprillis Draamateatris välja tooma. "Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia" - see on näidend Draamateari hoone saja aasta juubeliks. Uurisin selle maja kohta igasugu materjale, aga see, mis mind inspireeris, oli Juhan Viidingu luuletus.
