MEELIS KUBITS: Kes varastas meie presidendi?
Aastal 1996 püüdis peaminister Tiit Vähi kala. See ei ole ainult NRG kalapüügi lugu. Osava õngitsejana püüdis Vähi sel aastal Ameerika mandril mitu suurt kala.
Suursaadik USAs, Kanadas ja Mehhikos Toomas Hendrik Ilves astus Eesti valitsuse liikmeks novembris 1996. Siin pidi lisaks peaminister Tiit Vähi kutsele ja president Lennart Meri veenmisjõule mängus olema suursaadiku isiklik mure ja südamevalu Eesti tuleviku pärast.
Läti Rietumu Banka iirlasest president rääkis neil aastatel, et imetleb Ilvest ja kadestab eestlasi meie välisministri pärast. Iiri pankur haistis ehk teravamalt, mis väärtust sisaldab postsoveti mahlas vaevleva väikeriigi jaoks sellise säraga poliitiline müügimees.
Ajapikku hakkasime me kõik oma välisministrit imetlema ja meid kõiki hakati tema pärast kadestama.
Kuigi Ilves harrastas lõunanaabrite suunas hoogsalt nalja visata ja see läks nii mõnelegi Eesti ettevõttele sealsel turul maksma tellimuse või kaks, oli selles arrogantses olekus midagi, millega tahtsime kõik sarnaneda.
Eestit juhtis poliitiline dream-team
Ilvese ja Indrek Tarandi tandem välisministeeriumis oli riik riigis, omamoodi offshore-piirkond või nagu Oskar Kuuli juhitud Kirovi kalurikolhoos. Asju tehti teisti, asju tehti hästi. Standardiks ei olnud mitte Tallinn, vaid Euroopa pealinnad. On meeldiv, et mõlemad mehed teenisid hiljem ära ka suurima tunnustuse, vabade valimiste kaudu rahva absoluutse usalduse.
Toomas Hendrik Ilvese eristaatus meie poliitikas tsementeeriti lõplikult aastal 1998. Eesti alustas läbirääkimisi Euroopa Liiduga aasta võrra varem kui Läti ja Leedu. See oli kogu rahva, kuid eelkõige välisministri personaalne triumf. Meie peamine käimalükkav jõud, olla parem oma Balti naabritest, sai faktilise kinnituse.
Harva on eestlased pärast iseseisvuse taastamist oma riigimeeste üle nii uhked olnud. Kaadrid lahutamatu kikilipsuga suitsu pahvivast välisministrist, viskiklaas käes, võinuks tekitada Euroopas skandaali, kuid meie olime alles teel Euroopasse.
Sellist meeskonda, nagu pani riik välja 1999. aasta Riigikogu valimiste järel, ihaldanuks endale mis tahes naabermaa Eestist lõunas, põhjas või läänes. President Lennart Meri, peaminister Mart Laar, välisminister Toomas Hendrik Ilves, rahandusminister Siim Kallas, kaitseminister Jüri Luik. Iga mees sellest seltskonnast sobiks Eesti presidendiks ja iga mees sobiks Eesti peaministriks.
Juunis 2004 saabus piirkonna parimale välispoliitika mänedžerile lihtrahva tunnustus.
Kuigi Euroopaga liitumiseks andsid võrdselt oma suure panuse presidentide Lennart Meri ja Arnold Rüütliga eesotsas paljud Eesti poliitikud, kirjutasid valijad liitumislepingud NATO ja Euroopa Liiduga suuresti Toomas Hendrik Ilvese arvele.
76 120 häält esimeste europarlamendi valimiste valimisaktiivsuse juures oli selline mandaat, mida ei ole Eestis mitte keegi mitte kunagi saanud. Edgar Savisaare 38 978, Andrus Ansipi 22 556, Indrek Tarandi 102 509 ja Jüri Toomepuu 16 904 on kõik omas ajas fenomenaalsed numbrid, kuid proportsioone vaadates pole Ilvese saagile vastast. Sellel päeval sai mõnedes ringkondades teatavaks ka uue Eesti Vabariigi presidendi nimi.
President pidi võtma üle Lennart Meri pärandi, seisma vastu Lääne suurriikide katsele jagada Euroopa vanaks ja uueks, rikkaks ja vaeseks.
Lisaks Estonia kontserdisaalile aplodeeris ka Euroopa Parlament 2006. aasta septembris püsti seistes ja saatis Toomas Hendrik Ilvese Kadriorgu.
Meile ei lubatud mitte ainult Eesti, vaid ka Baltimaade ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide eestkõnelejat suures maailmapildis. Kas ka saime?
Vaimsus on asendumas keha kultusega
President küll on, aga algatusi, uusi ideid, säravaid tsitaate, probleemide ennetamist või hiljem nende lahendamist, seda ei ole. Google otsingumootor ei ole ainuke vihje, mille kohaselt Toomas Hendrik Ilves hakkab teenimatult jääma oma aktiivse abikaasa uute hobide varju. Ja seda vaatamata presidendi ammendamatule tribüünile ning proua Evelin Ilvese kinnitusele, et ta ei püüdle meedia tähelepanu. Kadriorule lähemal seisjad on murelikud, kaugemalt vaatajad heidavad juba avalikult nalja. "Keha on, kultuuri ei ole," armastas Pedagoogikaülikooli professor kehakultuuri teaduskonna poiste üle nalja visata. See tsitaat ei kehti kindlasti meie esipaari kohta, kuid Kadriorust edastatav kehakultus hakkab sealt oodatavat mõtteerksust ja initsiatiivikust selgelt varjutama.
Peaminister Ansip ja rahandusminister Jürgen Ligi näitavad ka maratonidel konkurentidele selga, aga uudistes püsivad ikka muude teeemadega.
Oluline ei eristu ebaolulisest
Eesti riik tunnustab ametlikult oma parimaid poegi ja tütreid korra aastas, 23. veebruaril. Ettevõtjad üldiselt olid, on ja jäävad sel päeval vaeslasteks. Nagu mingid kummalised tüübid, keda sobib panna tagatuppa videoekraanilt kultuursete inimeste pidutsemist nautima. Kümmekond ettevõtjat päev hiljem presidendi korraldatud vastuvõtul, üksikud aumärgid sadadest jaotatavatest.
Mõtlemapanevad proportsioonid inimeste arvelt, kelle initsiatiiv täidab riigieelarve ja katab ülejäänud ballikülaliste laua.
President Ilves leidis 2007. aasta alguses, et Eesti suurima erafirma juht, Silja Line ostnud Enn Pant ei vääri riigi poolt tunnustust, kuigi kaubandus-tööstuskoja ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kaudu oli selline palve presidendile edastatud.
See oli ohumärk. Riigipea, kes täna armastab meediale ette heita pealiskaudsust ja diletantlust, ei suutnud ega soovinud teha vahet võib olla et sajandi äritehingu ja rahvuslikul pinnal tekitatud tabloididest alguse saanud kampaania vahel.
Presidendi mandaat ei sunni teda muutuma oma viiendal tegutsemiskuul konjunktuurseks olupoliitikuks, kes mõne uudisnupu või juhtkirja hirmus jätab tegemata olulised otsused ja tunnustamata olulised inimesed. Riigipea peab suutma eristada olulist ebaolulisest.
Esileedi varjutab presidendi
Põhiseaduses on kirjas, et presidendiks võib kandideerida kodanik, kes on 40 aastat vana. See on Põhiseaduse üks konkreetsemaid punkte. Riigi juhtimiseks ja esindamiseks on vähe teadmistepagasist või erakondade kokkuleppest, põhiseadus eeldab teatud elukogemust.
Paar kuud tagasi, kommi- ja meediasõja valguses, ütles mulle üks sõber, et põhiseadust oleks tarvis täiendada. Presidendiproua peaks samuti olema vähemalt 40 aastat noor.
Viimasel ajal on avalikus inforuumis tekkinud diskussioon Eesti presidendiproua staatusest. On kollast sügamist, kuid on ka asjalikke tähelepanekuid, kas ja milline palgalise presidendiproua roll Eestis üleüldse olema peaks. Kuluaarides arutatakse, miks keegi esipaari ümbritsevatest tarkadest inimestest neile sellekohast nõu ei anna. Minu meelest on selge, et isegi riigi esipaaril on asju, mida saavad ja peavad arutama vaid abikaasad omavahel. Teistel justkui ei sobigi sekkuda.
Oleme väikesed riigid ja nii on kujunenud, et Balti riikidesse mahub "üks president korraga". Oli Lennart Meri ja Eesti aeg, millele järgnes Vaira Viķe-Freiberga ning Läti aeg. Siira imetlusega vaatan täna Leedu uue presidendi esimesi toimetamisi. Ja mitte ainult. Huvitaval kombel on lisaks presidendile ka Leedu Seimi esimees, rahandusminister ja kaitseminister naisterahvad. Tundub, et algas Dalia Grybauskaitė ja Leedu aeg.
Isiklikule solvumisele rahvuslike huvide arvelt ei tohi olla kohta
Ameerika Ühendriikide kohta ütleb presidendi kodulehekülg, et sinna on töövisiidid teda kolme aasta jooksul viinud kuuel korral.
80 kilomeetrit eemale Soome aga vaid kolmel korral. Eesti edu on suuresti tingitud meie Soome-lähedusest. Olgu selleks siis ENSV-aegne Soome televisioon, põhjanaabrite investeeringud ja turistid või Soome liidrite personaalne püüe Eestit igal sammul toetada.
Kui aga president Tarja Halonen söandas vihjata, et Soomel ei ole Balti riikidele omast ajaloolist taaka, mis jätab oma varju nende suhetes Venemaaga, siis sellele järgnes tavatult terav reageering otse meie riigipealt.
Suvel 2008 lahkus president Ilves demonstratiivselt Hantõ-Mansiiski kongressilt. Kas riigipea isiklikule solvumisele rahvuslike huvide arvelt on tänapäeva maailmas üldse kohta? Või küsime siis nii, et kes on Vene Riigiduuma saadik, et Eesti president peaks tema peale solvuma.
Oleme vist üks väheseid riike, kellel pole suhetes Venemaaga huvisid, ja kui ongi, siis need on kellegi teise, näiteks Gruusia omad.
Rootslased teevad täna Euroopas suuri otsuseid, Soome on alati valmis Eestit toetama.
Kus on lubatud integreerumine põhjamaadega? Ühisavaldused Eesti, Euroopa ja maailma asjade kohta, näiteks ühine positsioon Nord Streami küsimuses? Dialoog Rootsi pankade ja avaliku arvamusega, millise surve ees on Eesti laenuvõtjad võimetud?
Meie majandused on nii seotud, et ainuüksi see peaks olema põhjus tihedamaks läbikäimiseks ja positsioneeringuks Skandinaavia riigina, millest rääkis meile välisminister Ilves kümme aastat tagasi. Majandusteemad on kogu maailmas väga kuumad ja euro lõhnab Eestis tänavu sügisel nagu värske õhk. Tundub, et ilma enam pikalt ei saa. Usun, et peaminister Ansip võtab Euroopa kolleegid lähiajal ette, paneb oma plaadi peale ja räägib nad ära nagu reporterid pärast valitsuse pressikonverentsi.
President võiks selles ühises asjas käe ulatada, olla julgem kasutama oma sidemeid ja võimekust Eesti turundamiseks raskel ajal.
Personaalne rahvusvahelisel tasemel suhtlemine on olnud alati Eesti tipp-poliitikute tugevamaid külgi. Kindlasti võib viidata, et põhiseadus ei anna riigipeale suurt tegevusruumi, kuid see pole jutt, mille nimel tuhanded inimesed Tammsaare pargis laulmas käisid.
Presidenti oodates
Eesti järgmiste presidendivalimisteni on jäänud vähem kui kaks aastat.
President Ilves on olnud oma põhiseaduslike ülesannete kõrgusel, selles keegi ei kahtle.
Juriidiliselt on kõik korrektne. Veel mõni aeg tagasi tundus, et Toomas Hendrik Ilvesel on tarvis kummardada ja presidendi kett ka järgmiseks ametiajaks maast üles korjata. Nagu ütleb selle sügise küsimus "kes siis veel?".
Edgar Savisaare kampaania õnnestus 18. oktoobril seepärast, et ta võttis oma hääled ja noppis lisaks 10-20 protsent n-ö preemiahääli. Need on hääled, mis ei esinda tema otsest valijaskonda, kuid hindavad tehtud tööd ja head kampaaniat. Magavale kassile hiir suhu ei jookse.
On vägagi Eesti huvides, et sügiseks 2011 tekiks presidendiks pürgijate vahel reaalne konkurents, mis sunniks juba täna poliitikuid pingutama ja pakkuma uusi ideid.
Rasked ajad toovad poliitikasse aatemehed ja neil aegadel tulevad tugevate poliitikute paremad omadused esile. President Ilvese ja tema lähimate abiliste intellektuaalne potentsiaal on sedavõrd suur, et Eestil võiks olla vabalt kaks valitsust. Üks Toompeal ja teine Kadriorus.
Presidendi viimaste nädalate aktiivsus pea kõigi eeltoodud teemade osas vihjab, et otsus teisele ametiajale kandideerimiseks on tehtud ja selle üle saab meil olla ainult hea meel. Minna saab ainult paremaks.
Mister Ilvese tõus Eesti poliitikas
- 1984-1998 Raadio Vaba Euroopa analüütik ja uurija
- 1988-1993 Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juhataja
- 1993-1996 suursaadik Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Mehhikos
- 1996-1998 välisminister
- 1998 Põhja-Atlandi Instituudi nõukogu esimees
- 1999-2002 välisminister
- 2002-2004 Riigikogu liige
- 2004-2006 Euroopa Parlamendi liige
- alates 2006 Eesti president
- 2009 kandideerib Euroopa Liidu presidendiks
Allikas: president.ee
