Kas tarbimishullus on ravitav?
Briti majandusajakiri The Economist väidab, et üleilmse majanduskriisiga on kõige paremini toime tulnud Prantsusmaa ja Saksamaa ning kõige kehvemini Suurbritannia ja USA. Rääkimata Eestist.. Miks? Ühelt poolt sakslased ja prantslased pole nõus veel pikemalt ja veel kõvemini töötama töönarkomaanidena, et veelgi rohkem hüvesid nautida. Teiselt poolt ei soovi USA loobuda sotsiaalmajanduslikust fenomenist American dream, mis tähendab üha suuremat survet tarbimisele (loe: majanduse elavdamisele). Siit tulenevalt on meil aeg kõigil esitada endale küsimus: kas ma elan, et töötada või töötan, et elada (elu nautida)? Oleks see vaid nii, et kasumi suurendamine ja materiaalne heaolu tagaksid ja hoiaksid hingerahu. Kasuahnusest ning finantsmajanduslikust konkurentsist läbi imbunud inimene ei tunne kunagi rõõmu sellest mis tal on, vaid ainult sellest, kui tal on midagi rohkemat, paremat ja hinnalisemat kui kaasmaalasel. Kogu aeg peame kellegagi konkureerima või võistlema, põhimõttel Homo homini lupus est! (Inimene on inimesele hunt). Sellega kaasneb materiaalse heaolu kui ainumõeldava eesmärgi kunstlik pushimine hingerahu ning vaimse tervise arvelt. Varsti läheb tarbijatele ja tootjatele vaja eraldi psühhiaatriakliinikuid, kus aeg maha võtta ning mõelda selle üle järele, miks on vajalik lõpetada inimeste teadvuses pseudovajaduste tekitamine.
Abraham Maslow'i vajaduste püramiid on päris hea indikaator rahulolu mõõtmiseks. Püramiidi vundamendiks on ihulike põhivajaduste rahuldamine (söömine, joomine, soo jätkamine, katus pea kohal jne). Kui põhivajadused on rahuldatud, püüdleb inimene kõrgemate vajaduste rahuldamisele, milleks on kuuluvustunne ja eneseteostus.
Asi muutub ohtlikuks siis, kui põhivajaduste sund- ja kinnismõttelise suurendamise kaudu püütakse rahuldada kõrgemaid vajadusi. Põhivajaduste üledoseerimisega ei saa kompenseerida rahuldustunnet, mis kaasneb ainuüksi kõrgemate vajaduste rahuldamisega. Sellise tegevuse käigus toidame iseendas vaid isekust ja egoismi. Selle tagajärjel muutume mürgisteks ja sapisteks kaasinimeste suhtes, kes muutuvad meie jaoks vahenditeks, kelle abil jätkata materiaal-pragmaatilist enesetoestust kuni isikukultuseni välja. Psühholoogiliselt on kinnisideeline sundtarbimine hukatuslik eeskätt inimestevaheliste suhete tasandil, mis kannatavad ning varem või hiljem kärbuvad.
Tarbimisest on saanud tõsine sotsiaalne haigus ning selle haiguse kandjaid ehk asotsiaale (väga harva prükkareid) lisandub meie ridadesse ohtlikult palju. Lõpuks on terve ühiskond asotsiaalne - võõrdunud ja võõrandunud kõigist ja kõigest.
Iga ühiskond peab olema nii tugev, et rahuldada kõigi kodanike põhivajadused. Kahjuks Eesti Valitsus pole mitte üheski koosseisus selle raske ülesandega toime tulnud, sest keskklassi kujunemise lootus on liikunud astronoomilisse kaugusesse. Ülemaailmse kriisiga pole siin midagi pistmist. USA-l ja Inglismaal läheb halvasti, rääkimata Islandist ja Iirimaast, aga sellist peost suhu toimetulekut „naudivad" vaid endise idabloki maad ja seda ammu enne ülemaailmset majanduskriisi.
Tarbimisvajaduste kunstlik, eufooriline ning kinnismõtteline suurendamine hakkab töötama isiksuse arengu vastu. Hingerahu pole võimalik kompenseerida majandusliku heaolu ning põhivajaduste järjepideva suurendamisega. Seeläbi me suurendame ka hingevaakumit ning südame tühjust. Tulemuskes on ajukäärude vahel vuhisev põhjatuul. Siin ei aita ei spaad ega (psühho- ja sotsio)teraapiad.
USA-s kasvas sissetulek pärast II Maailmasõda ühe isiku kohta kolm korda, sisemise rahulduse aste jäi aga seejuures muutumatuks. Jaapanis on kasvanud sissetulek ühe inimese kohta alates 1959.aastast viis korda, samas kui hingerahu kasv on olnud vaevalt paar pügalat. See näitab ilmekalt, et heaolu pole sama, mis rahulolu ja hingerahu. Teine äärmus on muidugi see, kui elementaarsetest kaupadest on saanud staatuskaubad ning kultusobjektid. See tähendab, et põhivajadustesse on nii palju investeeritud, et isiku mobiiltelefon, televiisor, automark ja maja suurus näitavad tema staatust ning ühiskondlikku positsiooni. Rohkem tarbitakse firma märki, kui konkreetset toodet. Poliitikud ja parteid ootavad oma ridadesse kõrge majandusliku staatusega isikuid, sest neil on automaatselt voli ja võim olulistes küsimustes kaasa rääkida ning otsustada. Neil on sarnane maailmavaade, grupi-, kultuuri- ja ühiskonnatunnetus. Neid seovad hedonistlikud, pragmaatilised, relativistlikud, nihilistlikud, egoistlikud väärtused, normid ning hoiakud. Kes selles suletud (tagatubade) süsteemis vähegi hälbib, see plutokraatlike poliitikute klanni ei kuulu ning uue maailmakorra hüvedest ja „võludest" osa ei saa. Tarbimishullust toetab sotsiaalkultuuriline snobism, kus poliitilised peenutsejad püüavad end nii enne kui pärast valimisi ehtida võõraste sulgede ja soomustega. Suurenev tarbimine ning materiaalse heaolu võimaldamine annab majanduspoliitiliselt kätte hoovad igasuguseks ärapanemiseks. Kes küll ohjeldaks poliitilise ärieliidi ning ärilise poliiteliidi saama- ja võimuhimu?
Tarbimissõltuvus vaid suurendab materiaalset saavutusvajadust, mille kõrval vaimne pool inimeses kärbub ja mandub koos erksa südametunnistusega. Pööblit läheb vaja vaid valimiseelsele karussellile meelitamiseks, kus suurtel pööretel on hõlpus kõiksugust puru silma ja kõrva ajada.
Mõtlemapanevad on Ameerika sotsioloogi Amitai Etzioni väited, mille kohaselt kõigis ühiskonnakihtides on inimesi, kes arvavad, et nad töötavad selleks, et ots-otsaga kokku tulla. Lähemal vaatlemisel aga selgub, et nende ostukorvid ning riietekapid on täis kõike head ja paremat firmakaupa, mis annab tunnistust sellest, et ostetava kauba järgi nad identifitseerivad ning kindlustavad oma staatust. Vajadustest on saanud staatuse sümbol. Loomulikult ei puuduta see suurt osa Eestis toimetulekupiiril elavaid inimesi, kes ei ela ega sure, aga selle pisiku suhtes pole keegi immuunne. Kannatajaks pooleks on taas perekond, sõbrad ja tuttavad ning eelkõige tarbimispalavikus vaaruv isik ise. Eestlasel on ahvi kannatus, aga kui kauaks ja mis hinnaga? Uuringud näitavad, et isikud, kes eelistavad süvasuhteid pinnapealsetele, elavad kauemini ning õnnelikumalt. Siit siis järeldub: selle asemel, et kadestada naabrimehe maja või autot, kutsu ta parem enda poole tassikest teed või kohvi jooma, eralda mõned kroonid, et talle jõuludeks midagi tähenduslikku kinkida. Ega rikas sellest rikkamaks ei saa, ja sina ka olulisemalt vaesemaks ei jää, küll aga võidavad sellest inimsuhted.
Vaimsed huvid ja usk Jumalasse aitavad leevendada tarbimushullust ning vaimselt paraneda selle tagajärgedest. Tarbimisest võib saada hoopis andmine ning kinkimine ning sellega kaasnev hingerahu. Jeesus ei sündinud siia maailma selleks, et tarbida Palestiina hüvesid ning inimeste muutlikku tunnustust. Ta tuli andma ning ohverdama. See on ülim usuline ning eetiline eeskuju meile kõigile.
Kunagi oli tagasihoidlik riietumine märgiks kuulumisest kõrgemasse seisusesse. Ainult nn uusrikkad demonstreerisid oma rikkusi. Mõõdukus kõiges on olnud vooruseks antiikajast saadik.
Tarbimishulluse ohjeldamiseks tuleb taasväärtustada kasvatus ning investeerimine lähisuhetesse ja haridusse, mis peab saama vabastatud igasugusest äridespotismist nii koolide kui ka (era)kõrgkoolide tasandil. Kui haridus teenib ainult uusrikaste klanni jõudmise eesmärki, siis oleme minetanud igasugused eeldused kasvatada poistest ja tüdrukutest täisväärtuslikke ning vastutustundlikke ühiskonna liikmeid ning kultuuri esindajaid. JOKK-st saab varem või hiljem ühiskondlik - demograafiline šokk. Bologna leppe sisu peaks olema mõtlevale inimesele šokeeriv. See vaid soodustab hariduse kui kauba tarbimist ning seeläbi lõpptulemuse devalveerimist. Ei saa enam kauem lähtuda loosungist: Elitaarne ruulib! Abi võib olla sellest, kui kodu, (kõrgk)kool ja kirik teevad sisulist koostööd rohujuure tasandil. See tähendab ka seda, et kõrgkiriklikkus koos traditsionalismiga peab tegema ruumi madalkiriklikkusele, sest kui liturgial või missal on ainult esteetiline väärtus, siis see jääb tarbimishulluse kui hoiaku muutmise suhtes hüüdjaks hääleks kõrbe.
Kooli tasandil saaks võistuelamist ehk vähendada taas koolivormi sisse viimisega, millega annaks ehk vähendada demonstratiivseid ning enesehinnangut pärssivaid moeetendusi. Vanemad õpilasi võiks tarbimise asemele õpetada nooremaid juhendama ning kaitsma. Subventsioone võiks jagada väikeautode kasutajatele, sest kõik eestlased pole ju metsavahid, et vajaksid tingimata neljarattaveolist sõiduriista.
Kõik hullused ja haigused on ravitavad, kui sellega alustada varajases eas ning kui ravi on suunatud põhjuste vähendamisele või kaotamisele.
Ramo Pener, õpetaja
