Reiljanliku ülbuse vaatamine tekitab tülgastust
Ma ei kahtle absoluutselt, et mõni nädal tagasi keemistemperatuurile läheneval temperatuuril meediasse paisatud uudis Rahvaliidu müügist Keskerakonnale teenis Villu ja Tarmo paanilisi huve. Ehk siis, mängukaartide taga vehivad tegelased vanast tuntud ja tüütust nõuka-aegsest multifilmist - Villu Reiljan ning Tarmo Mänd.
Või veel teisisõnu, vana romu otsib garaaži, sest ta roostetab juba ammu ja vettpidavat katust oleks hädasti vaja. Ka teisel ringil jäeti Reiljan õigeks mõistmata, lausa lahe oli lugeda tunnistaja ütlust, et "Reiljan jättis maadevahetuse tehingus adekvaatse mulje". Niisiis, Villul on maadepätluse kohtuprotsessiga seoses vaja varjupaika ning Tarmo Männi kui vana nõuka-aegse enesekeskse pragmaatiku suurimaks sooviks on tiksuda veel üks ametiaeg Riigikogus.
Ka Villule meeldib Riigikogu. Kohal ta ju ei käi, ent ometi teatas ta sirgeselgselt (ei suuda kasutamata jätta sõna olekust, millega "iseloomustasid" kolhoosnikud ühte teist rahvaliitlast, Arnold Rüütlit), et palgast ta loobuda ei kavatse.
Ja kõikvõimalikud kohtulood, loomulikult, on kas teiste erakondade, paha meedia või muidu õelate vaenlaste "provokatsioon" nii Villu kui Tarmo vastu.
Iseenesest ju ükskõik, romu on romu ja kaugele ta enam ei sõida. Teisalt aga tekitab reiljanliku ülbuse vaatamine tülgastust. Ilmselgelt tahaks mees "Savisaart panna", see tähendab, et soovib võrdusmärki enda ja Rahvaliidu vahele. Ja muidugi ei huvita teda, et reiljanikujuline sopaplärakas jääb külge kogu erakonnale. Muidugi, erakonnale, kellel on liikmeid rohkem kui valijaid, aga ikkagi.
Reiljan adub väga hästi, et nooremadd rahvaliitlased, näiteks kasvõi Karel Rüütli või Anto Liivat teda nimekirjas enam kolhoosiesimehe kohale lasta ei taha. Kummatigi tundub, et romu laseks enne tervel töökojal laguneda kui ise taanduks.
Õnneks Rahvaliit Keskiga ei ühinenud. Kindlasti polnud see hea uudis ei Reiljanile ega ka Savisaarele. Asi lihtsalt selles, et kui romu ükspäev vanametalliks lõigatakse, võimaldab see (ehk) Rahvaliidul ennast puhtaks pesta ning võibolla ka kuhugipoole edasi astuda - muidugi juba teise paradigma ning inimestega.
Eurovalimistest, kus Rahvaliit haledalt põske sai aga niipalju: enne Europarlamenti kiitis Villu Liivati kandidatuuri europarlamendi esinumbrina heaks, samas aga asus terve kampaania kallal virisema.
Vahetult enne valimisi süüdistas vana romu nooremaid erakonna „põranda alla viimises". Niisiis, plaan oli teha selgeks, et noored on tattnokad, nende mõte erakonda kaasajastada on saatanast ja võtta neilt igasugune toetus.
Mulle meeldib väga vaadata, kui nõutu võib olla üks kolhoosiesimees: tegelikult ei saa ta muidugi absoluutselt aru, et on nõuka-aegse surnu mentaliteediga, samuti ei tea ta ka, et Brežnev on surnud ning ühel hetkel koidab minut, kus lugupeetud esimees osutub - oh häda - täiesti tavaliseks riigialamaks, kelle sigadusi saab karistada täiesti tavaliste seaduste järgi.
Kui vana romu garaaži ei leia, on see ühiskonnas igal juhul teatud tervenemise märk. Ja iseenesest võib see tähendada, et mingil kaunil päeval astub mehesügavusse ämbrisse ka Eesti suurim „direktor", tuntud ülbik ja teiste arvelt isiklikku linnriiki ehitav Savisaar.
