Kuidas Anne Veesaarest sai Raivo Trassi armuke
Olin lavaka rebasena tõotanud, et elu on minu jaoks tähtsam kui miski muu maailmas. Tahtmine endalt elu võtta tekkis ometi, kui olin lootusetult ja hullumeelselt armunud abielumehesse, oma endisesse õppejõudu ja ülemusse Raivo Trassi.
Raivo Trassiga tutvusin lavaka ajal ning tajusin mõnda aega teatud huvi enda vastu, huvi aga oli vaid temapoolne. Ma ei suutnud tõsiselt võtta 11 aastat vanemat meest, kellel juba oli pruut. Pealegi oli mul mälestus "Viimse reliikvia" Hans von Risbieterist ja eks ma arvasin, et ta selline äpu tegelane ongi.
Mõni aeg hiljem lähetas kommunistlik partei Raivo Rakverre peanäitejuhiks ja ta pidi seetõttu koolist lahkuma. Meile, õpilastele, seda teatades asetas ta oma kiilaka pea laua peale ja nuttis. Pealagi läikis prožektorite valgel ja mäletan ennast mõtlevat: "Kahju temast küll, aga naljakas pealagi on tal ikka ka!"
Ühel päeval oli mul Suvorovi puiesteel tund, kui legendaarne laborant Ivika äkki uksele koputas ja ütles, et mulle on telefon. Tormasin tema juurde, sest olin kindel, et midagi on juhtunud. Raivo oli oma häält Ivikaga suheldes moonutanud. Mulle ütles ta: "Tere, mina olen Raivo ja kutsun sind täna õhtul Viru Grilli õhtust sööma.»
Vaene tudeng, nagu ma olin, polnud ma elus Viru Grillis käinud. Sel hetkel ei mõelnud ma tõesti muud, kui et las viib sööma, väga hea, vanamehel pappi on ja mul ongi kõht tühi! Ei mingit armumist või isegi küsimust, mis sellest õhtusöögist tuleb!
Raivo ootas mind tol õhtul bussipeatuses, pikk pruun nahkmantel seljas, ja ma läksin temaga sööma. Kõik läks sõbralikult: kelnerid jooksid, sest Raivo oli ju filmides mänginud ja kuulus näitleja, ei pidanud uksel pististki maksma. Mina sõin oma kana ära ja ütlesin, et vii mind koju, pean hommikul kooli minema. Ja oma kollase sapakaga ta mind koju viiski.
Järgmisel korral ta enam ei helistanud, vaid ootas mind bussipeatuses, kustkaudu enamasti koju läksin. Ei tea, kas ta oli mind jälitanud või kuidas ta mu teed teadis. Siis kutsus ta mind Viru varieteesse. Leppisime päeva kokku ja mina võtsin Guido Kanguri kaasa. Muidugi lasin siis Raivol kostitada Guidot ka! Ega ta ilmselt sellest väga meelitatud olnud, aga mina ei põdenud.
Seepeale suhtlemine vaibus, eks talle paistis, et minust ikka asja ei saa. Jumal teab, kelle ma järgmine kord kaasa võtan, äkki terve kursuse? Pealegi olid minu koolipäevad nii pikad, et polnud aega temaga uidata ka.
Raivo abiellus vahepeal ja sai imearmsa tütre. Mina jätkasin lavakas ja pidasin oma lubadust: ei mingeid mehi, kes mu õpinguid segaks! Ka Rakverre kolides ei osanud ma aimata, mis mind ees ootas.
Astra, Raivo naine, oli imeilus. Olin näinud teda hooaja avapidustustel ja teatri sünnipäeval ning imetlenud: kui kena, kui huvitav naine, maitsekalt riides, ilusti sätitud! Muud ma temast ei mõelnud, ta oli sel hetkel lihtsalt bossi naine.
Kuigi Raivo oli mu esimese Rakvere-tüki lavastaja, ei tekkinud meil mingit erilist sidet, aga mõni aeg hiljem, kui olime teatriga Pärnus ringreisil, alustas ta lähenemiskatseid uuesti. Kutsus mind jalutama, paar korda käisime Võsul restoranis. Olin nüüdseks juba vanem ja arukam, taipasin, et ta lööb mulle külge. Tegelikult ei läinudki kaua aega, novembriks olin paratamatult täiesti armunud ning eks Raivo tabas selle hetke ära, millal lähenemiseks valmis olin.
Talvel jäin haigeks. Palavik tõusis neljakümne kraadini, nii ma siis higistasin ja oigasin reformvoodis pikali maas. Imbi keetis mulle keedupulgaga teed, et mind õhtuseks etenduseks jalule saada. Eks ma olin natuke unelenud ja Imbile rääkinud ka, et vaat, ikka Raivo... aga Imbi muidugi ütles, et lõpeta ära, see loll vanamees ja abielumees ka veel! Ole normaalne! Järsku kõlas uksele koputus, mis polnud tavaline, sest kõrvaltoa poisid lõid ukse tavaliselt jalaga lihtsalt lahti.
Tuli Raivo, kes oli kuulnud, et olen haige, ning istus mu voodiäärele. Ta oli ostnud turult jõhvikaid, mis pidid palaviku vastu head olema. Sõin hunniku jõhvikaid paberkotist ära, tundsin, et saan terveks, ning mängisin etenduse ära.
Ühel õhtul esimesel hooajal kutsus Raivo mind endale külla ja juhtus see, mis juhtus. Sellest hetkest olin omadega läbi. Minu elu oli nüüdsest alates Raivo ja ma ei näinud kedagi ega midagi muud. Ma ei tea, miks niimoodi läheb, miks rikutakse abielusid? Mõtlesin tollal, et Raivo on vanem, tema ju peab teadma, mida teeb. Minul polnud otsustada midagi ja oma südant ma sellepärast alguses ei vaevanudki. Raivo naist minu jaoks nagu ei eksisteerinud.
Õigel ajal õiges voodis
Käisime Raivoga igal pool, ta viis mind oma sõprade juurde, tutvustas emale. Eks suhtumist oli igasugust, selles väikeses unises linnas andsime kõneainet küll ja küll. Kui poodi läksin, kuulsin ikka susistamist. Mina olin lits ja abielulõhkuja! Raivo polnud milleski süüdi. Kui me alguses ka püüdsime kolleegide eest oma suhet varjata, siis eriti kaua see meil ei õnnestunud.
Näkku mulle teatris midagi ei öeldud, aga arvati, et mul on Raivo kaudu ka mingit mõjuvõimu, ehkki see tegelikult nii ei olnud.
Ühel päeval seisin teadetetahvli juures, kuhu oli nagu tavaliselt välja pandud käskkiri uue etenduse lavastaja ja osatäitjate kohta. "Mirandolina ehk võõrastemaja perenaine" on iga noore naisnäitleja unistus komöödiažanris. Seda lavastas üks Raivo sõber ja mina sain endale ootamatult Mirandolina osa! Üks minust vanem naisnäitlejanna seisis mu kõrval ja sosistas: "Oleksin mina õigel ajal õigesse voodisse roninud, oleksin mina praegu Mirandolinat mänginud!" Vastasin, et nüüd pole kahjuks enam midagi teha ja on liiga hilja sellest rääkida. See oli minu ainus võimalus mitte võlgu jääda ja ennast kaitsta. Tegelikult oli meie, noorte näitlejannade töökoormus kõigil ühtviisi väga suur, ei mänginud mina sugugi rohkem kui näiteks Marika.
Mu tunded Raivo vastu süvenesid üha, kuid teinekord tuli töö ka minu ja tema vahele. Ta lavastas "Rakvere romanssi" ja pani mind dubleerima Eva Novekit, kes oli vanuselt mõisaproua rolliks ideaalne. Ju ei olnud mina seekord valmis sellist karakterit tegema, olin ikkagi veel plika. Enne peaproove kutsus Raivo mind kõrvale, et öelda: "Ma võtan su rolli pealt maha." Esimesel hetkel võtsin seda väga isiklikult ja tegin loogilise järelduse: "Ta ei armasta mind enam!"
Läksin oma korterisse, nutsin hea mitu tundi ega avanud ühegi koputuse peale. Nutsin, mis ma nutsin, sain siiski viimaks aru, et Raivo poolt oli see väga õige otsus, pealegi oli see talle väga tähtis etendus. Hiljem me kumbki seda teemat üles ei tõstnud.
Meil olid Raivoga ühised naljad, samad huvid, sama kirjanduse eelistus - me rääkisime, arutasime, vaidlesime, lugesime. Pikapeale aga hiilis ligi perspektiivituse tunne.
Raivol oli oma korter, tema naine töötas Tallinnas televisioonis ning Raivo sõitis talle sinna nädalavahetusteks külla. Täiesti nahaalselt sõitsin temaga aeg-ajalt Tallinna kaasa. Lõpuks kolis ta minu ja mu asjad Rakveres enda korterisse. Raivol oli nagu kaks elu: üks Rakveres minuga ja teine Tallinnas oma naisega.
Terve selle aja oli ta mulle tõotanud ja mina mõistagi uskunud, et ta lõpetab suhte oma naisega. Nagu ikka abielumehed armukestele räägivad "Oi, ma magan tema juures olles hoopis teises toas!" - ja lõpuks tuleb laps. Aga mina muidugi uskusin, muidu ma poleks seda suhet ju hoidnud. Kõik nädalavahetused ja pühad olin endiselt üksi: laps oli hea vabandus, lapse pärast pidi Raivo ikka naise juurde minema. Täiesti klassikaline abielupaari ja armukese mudel!
Ühel hetkel jõudsin tõdemuseni, et mina enam ei jaksa: keegi ei armasta ju mind. Olin kuulnud, et vingusurm on kõige kergem. Kütsin ahju kuumaks ja kui nägin, et halud on sellised parajad, mitte veel kustunud, keerasin siibri kinni. Seejärel võtsin teeklaasitäie viina ja heitsin magama. Uinusin ja arvasin, et nüüd olengi surnud.
Ärkasin meeletu peavaluga, toas oli talumatu kärsahais. Mõtlesin, et kui ma tõesti nüüd surnud olen, on see küll räme! Aga kui olen elus, on kõik vägev!
Tormasin teatriõue, mis asus mu korteri kõrval ja kus bussijuht midagi toimetas. Karjusin talle: "Uno, kas sa näed mind?! Katsu mind, et ma tunneksin! Pigista mu käsivart!" Tema vastas, et ta võib mu nina ka keerata, aga mis mul viga on!
Sain aru, et ma olen elus. Mu vilets korter oli osutunud nii hõredaks, et ving pääses lihtsalt välja. Hiljem, näinud surma väga lähedalt möödumas, olen taibanud, kui rumal niisugune käitumine on, kuidas ei tohi endalt elu võtmise mõttega isegi mängida mitte ja kui väga ma siiski elu küljes kinni olen. Nii kaua, kuni oled elus, on veel kõik võimalik!
Enam ma samasugust tempu teinud ei ole. Kui niisugune mõte tekkima peakski, lükkan selle homseks.
Rikkusin vanemate mesinädalad
Oodatud laps ma tegelikult ei olnud, 1957. aasta juulis tulin üsna kärsitult ja vägisi - enam-vähem päevapealt üheksa kuud pärast ema ja isa pulmi. Kuigi mu vanemad ei olnud abielludes väga noored, oli ema jahtinud isa tervelt neli aastat - ta tahtis teda tõesti ja lõpuks juhuste kaudu ka endale sai. Ja siis olin mina ehk titt kohe tulemas!
Minu ema ja isa abiellusid septembris. Ema, kõrge moraaliga, ent ilma igasuguse seksuaalkasvatuseta, abiellus neitsina. Eks tal 24-aastaselt muidugi ettekujutus oli, kuidas lapsi saadakse, ent ainuke tolleaegne kaitsevahend oli kondoom ja sedagi polnud kuskilt võtta.
Kahekesi olemise aega noorpaarile peaaegu ei jäänudki: õige pea pärast pulmi oli selge, et ema ootab last. Jumala abile olid nad lootnud, aga Jumal aitas hoopis mind ja lubas mul sündida niipea, kui mulle määratud vanemad kokku olid saanud. Mulle anti elu!
Kui selgus, et laps on tulemas, kohkus isa esialgu väga. Ema läks arsti juurde, mõeldes, et äkki on ikka liiga vara sünnitada, kuid arst keeldus halvast abist ning teatas, et see laps sünnib ja kõik. Nii ei jäänud ka emal muud üle kui isale selgeks teha, et nüüd nii ongi. Isa võttis mõtte kiiresti omaks ja asus tütart ootama. Sest just tütart ta tahtis nii minu kui ka õe ootusajal.
Mu nimi tuli ilmselt suguvõsast: emaema nimi oli Anna, aga kutsuti teda Anneks. Ühele onule ma lapsena kangesti meeldisin ja kui tal sündis tütar, sai tema nimeks samuti Anne.
