Kurikamees lükkas ohvri juuksed kõrvale ja ütles: “Ära karju!”
Patkuli trepil kurikamehe ohvriks langenud naine lasti koju. Ta kukal, kael, õlad ja käed on täis verevalumeid, peas on neli seitsmesentimeetrist õmblust. Tal on peavalud ja tasakaaluhäired. Ta on saanud tugeva ajuvapustuse, ta peab ka praegu rahulikult lamama, kuid teadvust pole ta hetkekski kaotanud.
Tal on kõik silme ees, nii nagu see juhtus 23. novembril enne kaheksat Patkuli trepil Snelli pargi servas. Vaevalt see hommik tal iial meelest kaob.
On veel hämar, kui ta läheneb Balti jaama poolt vanalinnale, et Patkuli treppi mööda Toompeale tõtata. Silmanurgast näeb ta meest, kes on Snelli pargi servas kõnniteel kummargil maas. Mees kas puhastab kinga või peseb veeloigus käsi või kohendab püksisäärt.
Ta möödub mehest, tõttab Patkuli treppi mööda ülespoole ja kohe varsti kuuleb jooksusamme, mis selja tagant lähenevad. Ta arvab, et keegi tahab tast mööda joosta. Ta jõuab kolmandale või neljandale platvormile, kui sammud temani jõuavad.
Ta vaatab tagasi. Samal hetkel tõstab mees löögiriista ja virutab.
Ta tõstab käed, et kaitsta oma pead ja nägu, ja löögisadu algab. Ta langeb kägarasse, on käpuli maas, hüüab appi, veri voolab.
Raha, pangakaardid ega ridikül peksjat ei huvita. Ta ainult peksab. Peksja tuleb oma ohvrile lähedale, lükkab ta juuksed näo eest kõrvale, vaatab otsa ja ütleb vaikselt, karmilt ja tuntava vene aktsendiga: "Ära karju!"
Ründajal on heledate varrukatega jope ja hele nokkmüts. Need varrukad ja müts sobivad omavahel. Vanust nii kolmekümne ligi. Pigem keskmist kasvu, pigem jässakas.
Ei mingit ujuvat narkomaanipilku. Selge arukas vaade.
Trepist alla ei saa ohver joosta, kurjategija on ees, ülespoole joosta ei jaksa, pole jõudu.
Kuidagi poolkogemata õnnestub tal pätist mööda põigata ja trepist allapoole söösta. Ta kukub, ajab ennast üles, aga enam lööke ei tule, mõrvar põgeneb.
Inimesed on peatunud trepi juures, nad helistavad välja politsei ja kiirabi. Kurjategija kaob mööda haljasala, umbkaudu samas suunas, kust mõnikümmend minutit hiljem leitakse üliraskete vigastustega ohver Krista Odakivi.
Kolmapäeva õhtul, 25. novembril kohtuvad haiglakoridoris mõlemate ohvrite lähedased. Nad suruvad vaikides kätt. On selge, et Kristat päästa pole võimalik. Teda elus hoidnud aparaat lülitatakse välja, lootus tema ajutegevust äratada on kustunud.
Eelmisel päeval on politsei saanud valmis kurjategija fotoroboti - kitsas ja kõhn, suure nina ja ümmarguste silmadega 20-25 aastane tüüp vaatab ajalehtedest vastu nädalapäevad. Selline mees tülitas ka Mustamäel Lepistiku pargis mööduvat naisterahvast, räägib politsei.
Juhtivinspektor Stepanov läheb haiglasse ja näitab pilti ellujäänud kannatanule.
Ohvril hakkab pea lõhkuma.
Ei. See pole see mees. Pole üldse see. Ta ei olnud kõhn! Ei olnud pikk! Ei olnud 20aastane! See pole see! Miks te seda pilti enne ei näidanud, kui selle lehte panite!
Juhtivinspektor näitab kannatanule veel kahtkümmend viit fotot kurjategijatest. Ükski ei meenuta ohvrile kurikameest, aga kõige vähem meenutab mõrvarit politsei tehtud fotorobot.
Õhtul helistavad ohvri tuttavad politseisse, et fotorobot kurikamehest on saanud eksitav, tehtagu uus!
Politsei selgitab, et uut teha pole lihtne - fotoroboti tegemise aparaati ei saa haiglasse viia, ja kannatanu tervis omakorda ei kannata politseisse-sõitu.
Teine asi mis olukorda süvenedes rahu ei anna - ajalehtedes viidatud pesapallikurikas. Lähivõitluses on pesapallikurikas ebamugav riist. Mingi kurikaga võis tegemist olla, aga mitte pesapallikurikaga. Kurikas, millega löödi ohvrit Patkuli trepil, võis olla 40-45 cm pikk.
Kui mõrtsukas ohvrit Patkuli treppidel taga ajas, kuulis ohver, et miski kukkus kurjategijal maha. Äkki oli see tapariist? Oli see üldse puust? Või oli kurikaid mitu?
Ja kolmas asi: mõrvar rääkis eesti keelt vene aktsendiga. Seda ei maini politsei üheski oma avalduses. Ehk pole poliitiliselt korrektne selliseid asju välja öelda?
Teisipäeval, 1. detsembril istub politseinik jälle haiglas kannatanu juures. Seekord on politseinikul kaasas kunstnik, kes ohvri jutu järgi mõrvarit visandab.
Kolmapäeval, 2. detsembril, kümme päeva pärast kuritegu saab lõpuks valmis mõrvari pilt, mis on tehtud inimese jutu järgi, kes kurjategijat silmast silma lähedalt nägi.
Põhja politseiprefekt Elmar Vaheri sõnul on kannatanu vaatamata üleelatud üliraskele traumale olnud erakordselt tubli.
Politseiprefekt Elmar Vaher: ohvrile peab andma aega toibumiseks
"Saan aru, millest tema lähedaste pahameel on tekkinud, sest inimestel võib sellises olukorras olla politsei käitumist raske mõista - miks ei küsita ohvrilt kohe kõike, mida ta teab ja mäletab, ei näidata kohe kurjategijate pilte, ei hakata kohe tegema fotorobotit?
See, et politsei esimestel päevadel tegeles põhjalikult just teiste tunnistajatega, oli meie teadlik otsus. Nii raske sündmuse läbi teinud inimesele anname võimalikult palju aega toibumiseks ja paranemiseks. Ohvriga vesteldakse sellises olukorras muidugi kohe, aga üsna põgusalt. Tal lastakse ennast koguda, siis räägitakse uuesti. Mõni aeg hiljem näidatakse näiteks politsei andmebaasis olevaid kurjategijate pilte.
Raske kuriteo ohvri liiga varajane intensiivne küsitlemine võib tuua pöördumatut kahju. Tean seda omast käest - mul on endal seljas 1998. aastal kurjategija kinnipidamisest saadud kaks auku. Mäletan hästi, kuidas toona, kui mulle siis erinevate kurjategijate fotosid näidati, valesid inimesi "ära tundsin".
