ANNA-MARIA PENU: Kui surnute arv enam ei loe...
2009. aasta detsember. Igati raske kuu. Eestis paugub pakane, Hispaaniasse saabunud Siberi lumi lööb elu veel rohkem segamini. Külm on. Kopenhaagenis astuvad Aafrika riikide esindajad kliimakonverentsi läbirääkimiste laua tagant paariks tunniks minema. Neile aitab rikaste riikide vingerdamistest. Kui niimoodi edasi läheb, tõuseb Musta Mandri temperatuur mõnes kohas viie kraadi võrra ja nii on juba liiga palav. Tapvalt palav. Ent kaugete maade surnute arv pole paljude jaoks enam ammu mingi argument. Afganistanis, Iraagis, Somaalias, Gazas, Darfuris, Ida-Timoris, Aafrika Kesk-Vabariigis ja veel 24 riigis käib sõda. Iga päev, iga tund, iga minut. Tänavune Nobeli rahupreemia isegi arvab, et sõda on vahetevahel õigustatud. Et sõda mängib rahu säilitamisel rolli. Muidugi Lääne rahu säilitamisel. Kaugel asetleidvad sõjad on õigustatud, sest siis ei toimu nad siin, meie kodus. Nad ennetavad, pakuvad kaitset ja turvatunnet lääne riikidele. Tavairaaklaste ja afgaanide rahu säilitamisest me ei räägi, nende kodudes toimuvate relvakonfliktide ennetamisest samuti mitte. Ja kui teatud grupid, mitte sugugi õigustatumalt, meeleheites relvastatud enesekaitsega tegelevad, tembeldatakse see automaatselt terrorismiks. Usuhullud, fanaatikud, öeldakse. Mitte ainult too kindel grupp vaid kogu rahvas, kogu riik. Terroristid, sest kaitsevad seda, millesse usuvad. Samamoodi nagu lääs. Sest maksavad vihaselt kätte. Samamoodi nagu lääs. Samal ajal istutades, ja vägagi edukalt, rünnaku all olevasse ühiskonda otsatuna näivat surmahirmu. See on nende viis oma kodudes sõdu „ennetada". Nõiaring. Igaühel oma õigus, kuigi tugevamal justkui pisut rohkem. Keegi enam ei mäleta, kes alustas ja miks. Kas sellel ongi tähtsust? Mäluga mängimine käib sõjapidamise juurde.
„Terrorism on olnud kaua aega sõjataktika, kuid moodne tehnika võimaldab üksikutel väikestel meestel, keda valdab ülemõõduline viha, mõrvata süüta inimesi hirmuärataval hulgal," ütles Oslos rahupreemia laureaat Barack Obama. Täpselt nii. Ainuüksi Afganistanis ja Iraagis on tapetud üle 800 000 kohaliku. Ja need on sõjad, mis pole veel lõppenud. Rääkimata miljonitest sõjapõgenikest. Hispaania ajaleht Público kirjeldab, et isegi kliimapõgenike probleem on ameeriklaste jaoks sõjaline teema, sest sõjaväega seotud, neokonservatiivsed survegrupid on suutnud avalikku arvamust veenda, et tulevased kliimapõgenikud „mitmekordistavad ohte" USA turvalisusele. Lobi American Security Project hoiatab oma aruandes juba aegsasti, et „USA rahvuslikke huvisid ohtu seadvad massilised migratsioonid ja humanitaarsed hädaolukorrad - kui ajalugu on meile teejuhiks - sunnivad ameeriklasi tulevikus vägivaldselt vahele sekkuma". Joint Special Operations Univeristy käesoleva aasta juhendis tõstetakse Somaalias, Darfuris, Sudaanis ja Chadis toimuvad sõjad „etnilise konflikti" või „tulevase anarhia" kategooriast hoopis kliima muutusest tingituks. Brittide Sterni aruanne ennustab 2050. aastaks üle 200 miljoni kliimapõgeniku. Ameeriklased ning ka osa Euroopa riike käsitlevad seda militaarse probleemina ja mitte humanitaarse, solidaarse ega kogu rahvusvahelist üldsust puudutava teemana. Sest sõda on täna veel vaja õigustada.
Noor iraaklanna Riverband kirjeldas oma blogis aastaid taolise „õigustatud" sõja argipäeva kurbust. Sõda ei tähenda ainult tapmisi. Sõda toob kaasa eluviisi, milles elamisel pole mõtet. Iraagis pole keegi enam kolmeteist aastane, ütleb Riverband, kõik on kaheksakümne viiesed. Lääne maailm tundub olevat kolmene. Briti parlamendisaadik Holoway kinnitas, et briti valitsus sai informatsioon selle kohta, et Sadam Hussein võib vähem kui 45 minutiga korraldada keemiarünnaku, ühe Iraagis töötava taksojuhi käest, kes oli seda kuulnud kahelt sõdurilt ja seda siis briti spioonile kommenteerinud... Piinlik on. Ja õudne. Sest nahaalsusel ja ülbusel ei ole piire. Iraagi hiiglaslikul naftaväljal hakkavad tööle Vene Lukoil ja Norra Statoil. Suurbritannia BP jäi napilt ilma, aga pole hullu. Iraagil on ameeriklaste abiga majanduse käivitamiseks tehtud seaduse kohaselt erastamiseks naftavälju veel ja veel. Mõni suuremgi kui too Lääne-Qurna oma. Suurepärane uudis vabadustest, võimalustest, õigustest tänapäevases Iraagis. Muidugi mitte iraaklannade ja iraaklaste jaoks.
Ameerika Ühendriikide tänu sõjale õitsevatest äridest üle maailma on põhjalikult kirjutanud Naomi Klein „Šokidoktriinis". „Iraagi-sõda, mis sai võimalikuks pärast 11. septembri rünnakuid, tähistab ei midagi vähemat kui uue majanduse vägivaldset sündi. Siin seisneski Rumsfeldi „transformatsiooni"-plaani geniaalsus: võttes arvesse seda, et kõik hävitamise ja üles ehitamise aspektid on allhangitud ja erastatud, toimub majanduskasvu kõrghetk siis, kui pommid hakkavad kukkuma, kui nad enam ei kuku ning kui nad kukuvad jälle uuesti (tulutoov kinnine hävitamise ja üles ehitamise ring, maatasa teha ja uuesti püsti panna)," kirjutab Klein.
Kuulsa sõjateoreetiku Karl von Clausewitzi tuntuim lause väidab, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Tegelikult on von Clausewitz veelgi konkreetsem väites, et „sõda ei ole ainult poliitiline aktsioon, vaid on tõeline poliitiline instrument, poliitiliste suhete jätk, nende korraldamine teiste vahenditega". Sellisena on sõda üks äritegevuse viise. Sõda tundub loomulik, lähemal ja reaalsem kui kunagi varem, elu osa, muutudes meie jaoks millestki erakorraliselt kohutavast püsivaks, tavaliseks. Nagu poliitika ise. Michael Foucault ütleb, et enamus inimeste jaoks pole sõjal pea iial mõtet seega on vaja poliitikat, et sõda õigustada, normaliseerida. Foucault parandab von Clausewitzi öeldes, et poliitika on sõja jätkamine teiste vahenditega. „Rahu ise on kodifitseeritud sõda," ütleb filosoof.
Obama süüdlaslik ilme, mis reedab ta isiklike tõekspidamiste ning Nobeli puhul peetud kõnes öeldu vahelise konflikti, tekitab imetluse asemel talumatut ärevust. Ei too turvatunnet. Seda turvatunnet, mida tõotavad meie militariseerunud maailmas karmistunud kontrollid, inimõigusi ja vabadust kärpivad seadused, kaitsekulutuste lakkamatu tõus. Turvatunnet pole, sest kõik relvakonflikte ümbritsevad poliitikute selgitused, välja kooruvad tuhanded valed, kiivalt varjatud materiaalsed huvid, tumedad tagamaad on tavainimestele sama surmavad kui sõda ise. Sest inimelud ei tundu „tsiviliseeritud Esimesele Maailmale" mitte midagi tähendavat. Turvatunnet ei saagi tekkida, sest pole midagi ebademokraatlikumat kui sõda, aga Nobeli rahupreemia antakse kahes sõjas otseselt osaleva riigi sõjaväe ülemjuhatajale. See pole õiglane, see pole aus, see pole üllas. Nii ei tohiks olla. Isegi kui tegemist on Obamaga.
