Võtsin igaks juhuks kaks, aga pärast oli halb maitse suus. Hiljem sügisel rääkis loengus tuntud õppejõud, et ajakirjanik ei tohi lasta endale koogitükkigi välja teha. Nojah, ütles sisemine hääl küüniliselt, aga küpsised ja kohukesed on vist ikkagi okei. Seesama õppejõud sõi neid seal telgis küll mõnusasti.

Sestpeale tean, et õige ja vale on väga hägused mõisted.

Kui ajakirjanikud Tarmo Vahter ja Koit ­Brinkmann kevadel Ivo Parbuse juhtumi taustal Tallinna abilinnapealt Jaanus Mutlilt küsisid, kas tema samuti kinkekaarte sai, kaebas Mutli nende peale kaitsepolitseisse.

Tema avalduses Kapo peadirektorile Raivo ­Aegile seisis: "...Ma ei ole üheltki ettevõtjalt, sh seoses Tallinna Lasnamäe Tööstuspargiga saanud mitte mingisuguseid kinkekaarte, mistõttu on tegemist täielikult valeinformatsiooniga. Leian, et tegemist on ajakirjanike pahatahtliku rünnaku ja laimuga minu kui abilinnapea ning kogu Tallinna linnavalitsuse vastu."

80ndatel avaldas Princetoni filosoofiaprofessor Harry Frankfurt mõjuka essee "On Bullshit", milles lahkas n-ö jamajutu fenomeni. "Pullisita" ajaja loob oma tõelisuse vastavalt vajadusele. Ta ei muretse, kuidas asjalood tegelikult on või paistavad.

Parimad "pullisita" ajajad on väidetavasti poliitikud ja juristid. Mutli on mõlemat.

Ning tema jutugi puhul näib kõik tõesena. Tema ju kinkekaarti ei saanud, selgitas välja Tallinna Halduskohus. Turismifirma 15 000 krooni maksva reisitšekiga käisid Tenerifel hoopis Mutli elukaaslane ja ämm. Pealegi on ütlematagi selge, et kui kinkekaart oleks "kingitud" Mutlile, oleks tema põrutanud oma lemmikriiki Itaaliasse.

Ja mis sest siis on, et kinkekaardi eest maksis Tallinna Farmaatsiatehas, kellele Lasnamäe Tööstuspargi nõukogu andis 2006. aastal hoonestusõiguse pargi kahel kinnistul? Seesama nõukogu, mille liige oli Mutli.

Kogenud jamajutu ajajat on keeruline tuvastada. Tundub, et sellest ei saanud päris hästi aru ka Edgar Savisaar. Ekspressile teadaolevalt ei rääkinud Mutli isegi talle kinkekaardi kohta täit tõtt. Üks kogenud kolleeg ütles, et Mutli jäämine Savisaare lähikonda on tema jaoks müstika: kehtib reegel, et valeta meediale palju tahad, kuid Savisaare eest asjade varjamine on andestamatu. Mees, kelle lemmikfilm on "Ristiisa", peaks teadma, et ­donile ei valetata. Nüüd siis järeldame, et Mutli seda ei teinudki. See oli hoopis bullshit.

Osav bullshittimine võimaldab inimestel tegutseda paljudel erinevatel positsioonidel. Mutli juhib nii Tallinna Autobussikoondise kui Tehnopoli nõukogu, on tegev Tallinna Ühisveevärgis ja Los Torose spordiklubis. Mutli on pankrotitoimkonna liige mitmes menetluses, mida juhib Savisaare väidetav usaldusisik Martin Krupp.

Koos endise Tallinna linnapea Jüri Ratasega hämas Mutli kolm aastat tagasi ära ka Tallinna taksojuhid, kui nad käisid nende teenindust kontrollimas. Usutavust silmas pidades maskeeruti - üllatus küll - Itaalia turistideks. Hämamise autentsuse mõttes värvis Mutli endal näo pruunimaks ja pani ette vuntsid.

Eelmisest nädalast pargib endine abilinnapea Mutli oma Alfa Romeot sihtasutuse Tallinn 2011 kontori ette, sest valiti selle juhatuse teiseks liikmeks. Sellel kohal teenib ta 50 000 krooni kuus. Lisaks temale kandideeris ametisse veel kümme inimest, aga milline oli üldse nende lootus seda kohta saada pärast seda, kui ennast seadis kandidaadiks "uusi väljakutseid" otsiv Mutli?

Nüüd on Mutlil vaja leida ressursse, et Tallinn ülejärgmisel aastal kultuuripealinna staatust vääriks. Raha väljaajamisel on jamajutu oskamine elutähtis omadus.