Mina Isel pole kunagi varem olnud nii palju võimalusi pildile saada või eetrisse pääseda. Ja kui veel mõni aasta tagasi kohmetus kodanik tänaval kaamera ette sattudes ja mikrofoni oma nina all märgates, siis täna kõnnivad me ümber potentsiaalsed kaanestaarid ja homsed teletupsud. Tammsaarelik korraldus – tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka tulemus – ei kehti enam ammu. Täna mõeldakse – olles õigel ajal õiges kohas ja õige inimesega koos, on edu garanteeritud. (Ebaedu samamoodi – valede inimestega valel ajal vales kohas ühe pildi peal olek võib saada saatuslikuks.)

Barbi Pilvre kirjutas hiljuti Päevalehes, et talle meeldib olla ise oma meediaruumi ideoloog ja toimetaja: “Nõudlikum tarbija on iiveldamiseni tüdinud paketist, mis pannakse talle kokku toimetuses, kelle silme ees on mingi nn keskmine lugeja. Kui moodustada selle lugeja profiil talle pakutava lehesisu järgi, siis on ta madalate huvidega sensatsiooninäljas harimatu piiluja, kes ei taha maailmas toimuvast midagi teada ega saa keerulisematest mõttekäikudest aru.”

Jõululauas tekkis mul vennaga diskussioon selle üle, et milleks on üldse vaja kriitikut. “Mind ei huvita absoluutselt, mida keegi teine ühest või teisest filmist arvab. Ma vaatan ise ja arvan ise,” oli ta resoluutne. Muidugi, paljudest toimetustest ongi palgalised arvajad ära koondatud, leheruum on vähenenud ja toimetajad trükivad honorari eest lehes ära blogijate poolt juba võrku riputatud valmismaterjali. See on ülemaailmne identiteedikriis, mitte mingi Eesti eripära. See on põlvkondade vahetumine.

Ka arvamusliidri roll ei tähenda täna enam seda, et su arvamused oleksid harju keskmisest sisukamad. Arvamusliider on see, kes on võimalikult erinevatel meediaplatvormidel esindatud. Kui sind ei ole Facebookis ja Twitteris, raadios ja televisioonis, pabermeedias ja võrgumeedias, siis sind ei ole olemas. Homne ajakirjanik peab end samuti tundma kalana vees kõigis neis eelmainitud kanalites – vastasel juhul jääb tema karjäär lühikeseks. Kui ei ole jumal andnud head välimust ja ekraani särama löövat karismat, ladusat sule- ja jutujooksu, kiiret reageerimis- ja ettenägemisvõimet, siis pole midagi teha – tuleb teine elukutse valida. Või siis ajakirjanduse õppetool Lavakooli katuse alla viia. Muide, kes on mööduva aasta kõige ägedam teleajakirjanik? Anatoli Tafitšuk! Elukutselt näitleja!

Ilmar Raag kommenteeris Delfile antud ülipikas intervjuus, et ajakirjanduse subjektiveerumine on paratamatu: “Kõik see muu meedia, mis ei ole ajakirjandus, toitub peaasjalikult subjektiivsetest arvamustest, mis kehtestavad väärtusi. Kuna see meedia on jätkuvalt populaarne, siis ajakirjandus on sellest paratamatult mõjutatud. Juba praegu on selge, et eelkõige leiavad tähelepanu tugeva isiksusega ajakirjanikud, kellel on lisaks veel vajalik kogus faktimaterjali. “Olukorrast riigis”, “Vabariigi kodanik” või “Keskpäevatund” on ju kõige puhtamad subjektiivse ajakirjanduse näited. Ja ühiskonna seisukohast on kõik korras senikaua, kuni subjektiivseid arvamusi on mitu. Õnneks ei keela Eestis ju mitte keegi kohe oma subjektiivse blogi või podcast’i alustamist.”

Häda on pigem selles, et väikeses Eestis on väike hulk väga edevaid inimesi. Suur hulk nendest omakorda kuulub arvamusliidrite hulka. See on surnud ring – nimeka tegelase arvamust tellitakse ja loetakse, sest ta on nimekas, nimetul on arvamusliidriks tõusta raske, kuna nimi ei murra talle uksi lahti.

Tehnoloogia annab üha suuremale hulgale inimestest küll võimaluse end eksponeerida, kuid kasutajate teadlikkus ja oskused kipuvad jääma arengule jalgu – millega muidu seletada, et inimene, kes on haiguslehel, riputab avalikku sotsiaalvõrgustikku pilte oma öisest pidutsemisest klubis, või ei oska arvatagi, et tööandja kontrollib lisaks tema perfektsele CV-le ka tema interneti-imagot – kui sealt vaatab vastu karm peomoor või vinge elumees, kes ilma pudelita pildi peale ei jää, eks sellest tehakse omad järeldused. Hiljuti kuulsin, et personalijuhtidel on kombeks lüüa inimese nimi www.pipl.com otsimootorisse. Vaadake, mis see teie kohta näitab.

Omaette ooperist on diskussioonid, mida tohib ja mida ei tohi näiteks Twitteri kaudu avalikku ruumi paisata – suvel šokeeris avalikkust kolumnist Penelope Trunk, kes rutiinse koosoleku ajal teavitas Twitteris kõiki oma nurisünnitusest. See – naisterahva jaoks igati eluline teema – ehmatas sügavalt ka muidu väga tolerantseid uue meedia arvamusliidreid. Reeglid pole veel paigas, niisuguseid pretsedente tuleb kindlasti veel.

Aasta 2009 tõi jõuliselt areenile ka Photoshopi diskussiooni – Prantsuse parlamendisaadik Valerie Boyer käis septembris välja seadusekava, mille järgi saaksid kõik retušeeritud inimestega fotod reklaamidel, uudistes, pakenditel, kunstfotodel jne külge märke “Foto on retušeeritud, et muuta isiku füüsilist väljanägemist”. Trahvid oleksid soolased, karistused karmid. Asi pole muidugi nii lihtne – modellidel on ka enne pildistamist harilikult võimas meik peal ning läbimõeldud valgusest, erinevatest objektiivi ette kinnitatud filtritest on samuti abi “ebamaise” ilu jäädvustamisel. Ja vähemtähtis ei ole niisuguse aktsiooni mõju kosmeetikatööstusele, mis väidab, et kreemid-losjoonid aitavad sul ka reaalselt nende ebareaalsete eesmärkideni jõuda. See kõik kukuks kokku, kui me töödeldud ideaalidesse uskumast lakkaks. Aga seda ei juhtu. Me oleme muinasjuttudesse uskunud tuhandeid aastaid, see on inimloomuse osa. Väidetavalt sureb igal aastal 9000 prantslannat anoreksia tõttu.

Mis siis veel? Orkuti ajastu on läbi. Minu jaoks vähemalt. Kustutasin oma Orkuti konto ära. Kaalun tõsiselt mastaapsemat internetipaastu. See on uus kuum sõna. Olen end avastanud kentsakate tunnete küüsis vaevlemas, kui pole päeva jooksul saanud kordagi oma e-maile “tsekkida”. Ja küll on suur mu üllatus, kui ma ei leiagi järgmine päev postkastist mõnd teadet suurest jamast, hullust apsakast või ehmatavast avastusest. Milline pettumus!

Kui tahad teada, millal on sinu internetikasutus iseloomustatav sõltuvusena, vaata www.retrevo.com’i tehtud toredat statistikat. Selgus, et alla 35aastastest vaatavad rohkem kui kümme korda päevas oma Facebooki kontot 27 protsenti küsitletuist, Twitteri update’e jälgivad rohkem kui kümme korda päevas aga lausa 39 protsenti küsitletuist. Seda autoroolis, tööl, kodus, voodis, puhkusel olles.

Internetipaastu hõlbustamiseks on vähemasti Maci kasutajatele loodud ka programm “Freedom” (vabadus), mis blokeerib su internetiühenduse ka juhtmeta interneti levialas vähemalt kaheksaks tunniks. Ilma arvutit rebootimata sellest välja ei tule.

NY Timesis võrdles Peggy Orenstein internetti Kreeka mütoloogiast tuntud sireenidega, kes äratasid meresõitjates igatsust tundmatu järele ja lubasid ligipääsu varjatud teadmistele. Täpselt nagu internet praegu peibutab – kui ma siit veel natuke edasi lähen ja pisut veel selle kohta otsin, siis äkki avaneb mu ees kõiketeadmise helesinine uks. Orenstein aga küsib, et kas pole too kõikelubavus vaid pettekujutelm – nende väikeste küsimuste rägastikus unustame me ära küsida suuri ja olulisi.

Üks soov oleks uueks aastaks ka – palun tehke üks blokeerimis-plugin, mis ei lubaks mu brauserisse mõttetuid infokilde, mis teavitavad Lindsay Lohani täitsa pekkis kintsudest, Lily Alleni tissidest, Britney Spearsist, Adeliinast ja vagiinast rääkimata. Ma oleksin nõus puhta ruumi eest maksma. Ma arvan, et ma pole selle mõttega üksi.