Halleluuja, mõtleb boda-boda-juht rõõmsalt, kuradile kõik need valgusfoorid, sõiduread ja liiklusreeglid! Kuradile meetrisügavustest teeaukudest ümber sõitmine! Ning tuhiseb paigalt minema.

Esimesed sekundid kannatan ähkivate, ohkivate veoautode, matatu’de, romude summutitest tõusvat süsimusta tossu sama vapralt kui tuima näoga liiklusvahendites loksuvad kohalikud. Hambad ristis, kõik lihased pingul, sest ma ei ole mingi nannipunnist mzungu, keda iga väiksemgi eluohtlik asi kiljatama paneks. Ei, ei, ma olen karmilt karastunud Indiana Jones, nagu arvavad endast kõik siiakanti suunduvad valged. Seega jätab ka too äkitselt keset autoteed maandunud hirmkole marabu mind täiesti ükskõikseks. Nagu seisaks seal mõni varblane. Meie oma pihkumahtuv koduvarblane, ja mitte sõiduauto kõrgune raipesöödik ...

Kuuenda veoauto tumeda tolmupilve keskel, sealt tegelikult juba peaaegu eesootavasse hallikaspruuni uttu väljudes, hakkan lämbuma. Ahmin õhku ning köhin ja turtsun, seda muidugi kombekalt taskurätiku sisse. Boda-boda-juht teeb neist häälitsustest omad järeldused ning lisab kiirust.

Lõputuna näivate sekundite jooksul lendavad minust mööda inimesed, banaanid, autod, püssid, jalgrattad, lehmad ja seda kõike vaid selleks, et kümne meetri pärast järsult pidurdades seisma jääda.

Olemegi kohal, madame! Tuhat šillingit (umbes 6 krooni) selle kauni, värskendava, hommikuse sõidu eest.

Mu ajud on alles seal, kus ma ennist pahaaimamatult boda-boda peale istusin, nii et annan käsi pikal ootavale poisile oma käekotist midagi, mis võis olla tuhandene rahatäht, rohkem kui tuhat, kuid mis võis olla ka kamm ...

Sama päeva Daily Monitoris ilmub artikkel sellest, kuidas valitsus terve nädala jooksul teostas linnatänavatel küsitlust liiklusrahulolu kohta.

Neoonkollastes vestides noored tüdrukud ja poisid tiirlesid, küsitluslehed käes, ringteedel, ristmikel, valgusfooride taga liiklusummikutes seisvate autode, matatu’de ja boda-boda’de vahel ning vestlesid juhtide ja reisijatega läbi avatud akende pealinna liiklusest.

Uuringu tulemust, et inimesed ei ole Kampala liikluskorraldusega rahul, peavad selle küsitluse planeerijad huvitavaks, ja mitte ilmselgeks.

Kusjuures selle eluohtliku küsitluse jooksul keegi üllataval kombel surma ei saanud...

Päeva lõpuks on mu silmad, ajud ja tukk mulle järele jõudnud ning sätin end ühistransporti esindavale matatu’le, mis on, tõesti-tõesti, nii transport kui ka väga ühine. Mõni minut pärast mind peale tulev härrasmees tahab istet jagada; soov, mida ta väljendab mind sõnagi lausumata vastu minibussi akent suruma hakates. Kuhu tulek, küsin käsi laiutades. Piletimüüja raputab etteheitvalt pead ja lükkab meest veel omakorda takka. Neetud paksud mzungu’d, ei oska taksogagi sõita! Võtavad terve istme enda alla!

Ta pressib veel inimesi peale, üks naine tuleb oma uhke mustasulelise kanaga ja korraga on meid seal 14. Ja kana. Kohalike meelest normaalne, lahe, ruumi küllaga.

Akna taga hõljuv õhtune Kampala on kottpime. Tänavavalgustust kui sellist siin ei tunta ja igavesest tolmupilvest tähed läbi ei kuma. Aga proovi siis keset džunglit nõnda orienteeruda! Õnneks on liiklusummikuid peaaegu igal nurgal, mis laseb autotulede valguses üht-teist aimata ning ikka õiges kohas keset-ei-midagit peatust paluda. Tean, et sada meetrit enne meie maja poole keeravat teed sai valitsusel asfaldipaneku raha otsa, nii et kui matatu enam meetritki sujuvalt ei sõida ja mina lendan pidevalt lae ja oma istme vahel, hüppan maha ning tolmune tee värvib hetkega mu heledad riided, juuksed, naha punakaspruuniks. Astun kõheldes meie ülesküntud külarajal ning pilkase pimeduse tõttu märkan alles viimasel hetkel, silmapilk enne kokkupõrget, et meie värava ees mälub rohtu taevani kõrguvate valgete sarvedega veis.

Sõnaselgitusi:
Boda-boda – motoroller-takso
Matatu – marsruuttakso
Mzungu – valge