Ramo Pener : Välispankade ja –kindlustusseltside nuumamisest
Tõenäoliselt hiljemalt kevadel hakatakse makseraskustesse sattunud inimesi nende eluasemest välja tõstma. Pangad ja kindlustusseltsid ei tohi kunagi jääda kahjumisse eraisikutelt saadavate maksude, liisingute ja laenude näol ja riik appi ei tule. Vähemalt seni pole tulnud. Kus on riigi reservid? Kui palju on Eesti Panga keldris kullakangide all rahalist katet? Ei taha hullemaski unenäos näha, et tegemist on vaikiva ajastu riigisaladusega. Ehk lähiajal selgub, kas riigiisad panevad maksujõuetutele inimestele õla alla, nagu tegi seda Saksamaa ja USA. Vähemalt küttepuude osas ehk. SEB Panga juht Ahti Asmann väidab, et inimene kaupleb intressid madalamaks, kuid pankurid kauplevad jälle kõrgemaks. Kurb on möönda sellele väitele järgnenud retoorilist küsimust: „Vaatame, kuhu me siis lõpuks välja jõuame.“ Kuhu? Perekondlikku pankrotti muidugi.
Loomulikult ei puuduta see neid, kes võivad laenud ja liisingud kanda oma (või riigi) ettevõtte kuludesse. Majanduskriisile lisandub hoopis sügavam suhte- ja toimetulekukriis, võõrdumine, võõrandumine, konformsus, depressiivsus, deprivaatsus, apaatsus ja suidsiidsus. Pankadele ja kindlustusseltsidele pole kunagi kahjumit sisse programmeeritud, isegi kui seda püütakse lihtsurelikule sisendada. Proovi vaid ükskord hilineda liisingu- või kaskomaksega, kui punaseks lähevad võlgniku telefonid ja laenude sissenõudjate terasharjad. Vennaarmu siin ei tunta ega anta. On vaid hirmutamine ja ähvardused kliendi aadressil, kui õigeks ajaks summad pole pangaarvele laekunud. Asmanni sõnutsi seisneb pankade äri riskide võtmises ning selle pealt teenimises. Seda teenimist võiks nimetada ka koorimiseks ja tavaliselt just väiksepalgaline on usin maksete õigeaegse tasumisega (kes ei saa neid makse oma firma kuludesse kanda) – kasvõi kõhu kõrvalt, pank peab oma intressid õigel ajal kätte saama.
Panganduses nuumame rootslasi (SEB, Swedpank) ja kindlustuses sakslasi (Ergo). Muidugi ka teisi. Tegemist on liigintressidest saadavate miljardiliste summadega. Pank koorib lihtsureliku seljast ka kaheksanda naha, nõudes liisinguautodelt kaskokindlustust. Huvitav, milline suhe ning seos on isiku poolt sissemakstud sõidukikindlustussummade ning kasko poolt tehtud väljamaksete osas? Kuna ka liikluskindlustus on kohustuslik, siis arvan, et füüsilise isiku vajadus ja võimalus kaskokindlustusest raha saada (Jumal hoidku, et seda ei juhtuks) on nullilähedane.
Väga halenaljakas on lugu ka siis, kui soovid liisingu või laenud päevapealt ühekorraga tagasi maksta. Selle eest karistatakse tavaliselt klienti senisest veel kõrgemate intresside näol.
Pankade nuumamist ei saa vaadata lahus kinnisvara mulli lõhkemisest. Luksushotelli ostnud hollandlane Johannes H. Wientjes väidab, et pidu kinnisvara turul pidi lõppema, sest on ebaloomulik, kui korteri ruutmeetrihinnad Tallinnas on kallimad kui Pariisis või Londonis. Kuid pidu peetakse ka katku ajal. Panganduses ning rahanduses me kuulume allhankeriigina saba ja sarvedega välismaalastele. Loodetavasti ei kujuta see ohtu omariiklusele. Meil pole toimivaid Eestile kuuluvaid panku. Me oleme olnud müüdavad nagu kunagi pärisorjuses, sest kõik on kuulutatud müügiks, olgu siis ärastamise, erastamise või privatiseerimise sildi all. Kokku tuleb leppida vaid väikese ringi jaoks kasulikus hinnas. Eesti Raudtee ostu-müügi fiasko on veel kõigil hästi meeles.
Me maksame hiigelintresse välismaistele pankadele, kindlustusseltsidele; sellele lisaks suur lõik maksumaksjate rahast, mis kantakse üle NATO ning EL-i aparaadi ülalpidamiseks Brüsselis ja Strassbourgis.
Mõni võib esitada siinkohal vastuväite, et kes sul käskis laene ja liisinguid võtta. Ega keegi käskinudki. See on absurdisituatsioon, kus puuduvad alternatiivid. Kui näiteks nõukogude ajal sai korteri tasuta (mis ei tähenda, et seda aega tagasi igatseks), siis nüüd oled sunnitud eluaseme soetamiseks laenu võtma, juhul kui keegi tuttav just pumba juures ei ole. Kõigil ei ole stardikapitali, mida saanuks kolhooside ja metsakombinaatide müügist. Iga sent tuli vaeva ja higiga välja teenida.
Mõned investorid ning majandusteadlased hoiatavad, et kui finantstööstuse riskidele tähelepanu ei pöörata, võivad need juba aastate pärast kaasa tuua veel tõsisema kriisi. Koguni USA valitsuse krediidivõime võib löögi alla sattuda – hoolimata sellest, et seal raha pidevalt juurde trükitakse. Simon Johnson, Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi Sloani juhtimiskooli professor ja endine Rahvusvahelise Valuutafondi peaökonomist ütleb, et järgmise varingu seeme on juba külvatud. Kes küll tahaks siis neid sotsiaalse katastroofi ja veel suurema kihistumise mõrusid vilju maitsta?
Masust pole olnud eriti kasu, sest me nuumame edasi piinliku täpsusega välispanku. Isegi osa Wall Streeti juhte on tunnistanud, et muutuste vähesus üllatab neid, arvestades seda, kui kehvasti finantssektoril eelmisel kevadel läks ja kui palju valituse abi tarvis oli, et see täielikult kokku ei variseks. Pangandussüsteemi kritiseerijad väidavad, et praegune paranemine on ilma kardinaalsete regulatiivsete muudatusteta vaid ajutine. Statistik, börsil kaupleja ja kirjanik Nassim Nicholas Taleb väidab, et süsteem on eelmise süsteemiga võrreldes muutunud veel riskantsemaks, kuna pangad loodavad riigi abile pankrotist pääsemisel. Meil ju oma pankasid ei ole, keda päästa või säästa. Niisiis maksame panganduses töötavatele ärihaidele jätkuvalt boonust ja nn „tulemuspalka“. Ikka hiigelintresside näol.
Kas on meil võimalik saada rohkem iseseisvamaks või sõltumatuks, või peame võõra karavaniga, mida nüüd omaks kutsutakse, sammu pidama ning õnnelikud olema?
