“Kui palju maksab Evelini uus ilus naeratus?” küsib esikaas. See on suurepärane ajakirjanduslik leid, uudishimulik lugu esimese kategooria prominendist.

Tänu sellistele leidudele teenib Õhtuleht isegi meedia jaoks närusel ajal kena kasumit. Eelmisel aastal tõi Koorbergi meeskond Schibstedile ja Ekspress Grupile miljoneid kroone tulu.

Koorbergi vaist ütleb, et selle esikaane eest saab ta täna veel korraliku sauna. Nimelt on ta ostnud 1900kroonise pileti eksklusiivsele konverentsile “Meedia ja masu”, mis toimub ühes Tallinna kesklinna hotellis. Ürituse peaesineja on Evelini abikaasa, president Toomas Hendrik Ilves.

President näeb välja sitke, aga kurnatud, nagu teeks ta 56aastase mehe kohta natuke liiga palju trenni. Tema vaim on samas terav ning arutluskäik ajakirjanduse üle enesekindel. Oma kõne keskpaigas toob ta eeskujuks The New York Timesi, mis lasi eelmisel aastal kolm ajakirjanikku korruptsiooni pärast lahti.

“Ma tahaks väga, et ka meil kehtiksid sellised ajakirjanduslikud põhimõtted,” teatab Ilves.

(Ester Vaitmaa / Delfi)

Aplombikas süüdistus korruptsioonis

Ilves jätkab oma kõnet abstraktse näitega poliitikust, kes sõidab Kremli poolt kinnimakstud lennukipiletiga Moskvasse, ööbib Kremli poolt kinni makstud hotellis ja saab Kremlilt hinnalise kingituse. Eestisse koju jõudes aga hakkab kiitma Kremli poliitikat.

“Küsimus on: mida peaksime arvama ajakirjanikust, kes teeb sama? Ja missugune on peatoimetaja, vastutava väljaandja või juhatuse kohustus sel puhul?”

Enamik sajakonnast kuulajast arvab ikka veel, et Ilves jätkab abstraktsel lainel.

“Milline on siin riigi kohustus?” püsib president. “Mina arvan, et riik ei saa ega tohi midagi siin teha. Kes teeb? Ma kardan, et mitte keegi.”

Kellele president anonüümselt vihjab? Kuigi oma kõne järgmises osas soovitab Ilves ajakirjanikel kritiseerida riigikogu asemel alati konkreetseid poliitikuid, ta ise ei tee seda. Riigipea süüdistus heidab varju kogu ajakirjandusele.

Koorberg on saalis väheseid, kes saab Ilvese sõnumist aru. President peab silmas teda ja veel kolme peatoimetajat.

Täiesti juhuslikult on Koorbergil kaasas ka süüdistuse asitõend ehk “Kremli hinnaline kingitus”. Selleks on RIA Novosti logoga odav sülearvuti. Koorberg pole võtnud seda kaasa töö tegemiseks, vaid paarile heale kolleegile kurioosumina näitamiseks.

Presidendi välja vihastanud lugu saab alguse eelmise aasta lõpus. Ligi kümmekond Eesti ajakirjanduse tippjuhti saab nimelise kutse sõita Moskvasse, Euroopa ja Aasia meediafoorumile.

Ürituse korraldaja, RIA Novosti peatoimetaja Svetlana Mironjuk lubab kõik kulud söögi-joogini kinni maksta.

Toomas Sildam proovib “telefoniõigust”

Ei Koorbergi ega teiste peatoimetajate jaoks ole kutses midagi erilist.

Paljud Eesti ajakirjanikud on käinud lääneriikide kulul erinevatel üritustel. On käidud ka Venemaal, nii USA valitsuse kui Vene riigi kulul.

Ka Eesti välisministeerium võõrustab välismaa, sealhulgas Vene ajakirjanikke.

Kahepäevane sõit talvisesse Moskvasse ei ole puhkusereis. Et keegi sinna üldse minna viitsiks, peavad korraldajad meelitama kommiga. Selleks on võimalus näha oma silmaga Venemaa presidendi Dmitri Medvedevit ja esitada talle küsimusi.

Peatoimetajad on harjunud omavahel usalduslikult suhtlema. Esialgu on huvi Moskvasse minna suurem, tasapisi aga hakkab reisiseltskond kokku kuivama.

Üheks põhjuseks on välispoliitikaga tegelevates riigiasutustes leviv mure, et konverentsi korraldajad kavatsevad võtta vastu mingi ühisavalduse.

Mis siis, kui selle tekst tuleb Eesti kohta kriitiline ja meie peatoimetajate nimed ilmuvad allakirjutajate hulka, isegi nende teadmata?

Parem oleks, kui eestlased sinna üritusele üldse ei läheks!

Mitmed peatoimetajad saavad telefonikõnesid tuttavatelt riigiametnikelt, kes püüavad neid veenda koju jääma. Üks helistaja on presidendi avalike suhete nõunik Toomas Sildam.

Peatoimetajad: lähen, ei lähe, lähen...?

Eesti Päevalehe peatoimetaja Lea Larin ei sõida. Ta meenutab, et “konverentsi kava sisaldas mõndagi kummalist”.

Loobuvad ka Postimehe peatoimetaja Merit Kopli ja rahvusringhäälingu uudistetoimetuse juht Urmet Kook.

BNSi peatoimetajal, vanal ajakirjanduskalal Ainar Ruussaarel on tunne “et kui ma peaksin Moskvasse sõitma, siis tekiks jama”.

Koorberg otsustab siiski minna. Temaga liitub aastaid Õhtulehes töötanud Urmo Soonvald, nüüdne Delfi peatoimetaja.

Anekdootlikul kombel teeb Delfi ise uudise, et Vene president võõrustab Eesti peatoimetajaid. Kõigi kutsutute nimed loetakse üles, aga mitte Soonvaldi oma. Talle on jäänud kutset lugedes kogemata mulje, et teda oodatakse hoopis ühele teisele üritusele, mis toimub kunagi veebruaris.

Eksitusest aru saades tormab Soonvald passiga Vene saatkonda 1100kroonist kiirviisat tegema. Selle arve maksab Delfi.

Kokku lendab Tallinnast konverentsile neli ajakirjanikku. Kuku peatoimetaja Janek Luts ja Kanal 2 peadirektor Urmas Oru on palutud üritusele esinejatena. Konverents toimub Moskva kesklinnas, rahvusvahelise muusika majas. Selle juurde kuuluv hotell on ka külaliste majutuspaik.

Numbritoas ootab eestlasi kott konverentsi materjalidega. Muuhulgas on kotti pistetud keskmise juturaamatu suurune sülearvuti. Kätte võttes tundub see üllatavalt raske. Tallinnas maksab selline Hiinas tehtud Aceri läpakas mõni tuhat krooni.

Arvuti juurde kuulub salasõna, mis lubab lugeda internetis kuu aega tasuta RIA Novosti uudiseid. Eestlased on teinud omavahel niigi nalja pealtkuulamise teemal, aga see kingitus võtab nad tõsiseks.

Soonvald ei julge enda arvutit isegi käivitada. Luts hoidub sinna mis tahes Kuku raadio paroole sisestamast. Ehk peitub läpakas salajane programm, mis kogub kasutaja kohta infot ja saadab sinna, kuhu vaja?
Ülejäänud konverentsilised ei paista oma pead vaevavat. Eestlased näevad, kuidas kingitused järgmisel päeval kasutusele võetakse, neist loetakse isiklikke meile ja aetakse tööasju.

Kui see oleks tõepoolest luureoperatsioon, siis lihtne ja geniaalne. 140 osaleja hulgas leidub meediajuhte kõigist endistest Nõukogude Liidu vabariikidest.

Diplomaadid uudishimutsevad peatoimetajate järele

Kuigi RIA Novosti püüab näida moodsa infoagentuurina, jäädakse jänni kõige lihtsamate asjadega. Hotellist on konverentsisaali vaid sadakond meetrit. Selle läbimiseks kulub poolteist tundi, sest turvakontrollis on saba.  

Tähtsad ajakirjandusjuhid lõdisevad väljas külma käes ja ootavad, millal jõuab kätte nende kord metalliotsijast läbi astuda. Lõdisevad ka üritusele kutsutud välisriikide diplomaadid, kuni korraldajad nad massist välja hõikavad ja tagaukse kaudu sisse lasevad.

Keskpäevaks pääsevad eestlased turvakontrollist läbi. Esimesena esinenud välisminister Sergei Lavrov on juba lahkunud.

Kuid peaesineja Medvedev alles tuleb. Vene presidendi kõne on optimistlik ja positiivne. Ta räägib “üksteise kuulamisest ja mõistmisest”, sellest, et “tuleb üksteist uuesti tundma õppida”. Rakettidega ei ähvardata seekord mitte kedagi.

Seejärel saavad külalised esitada küsimusi. Usbeki ajakirjanik uurib, kuidas läheb sõnavabadusega kokku roppuste avaldamine.

Medvedev vastab ehk isegi varjatud irooniaga, et Usbekistanis on ju sõnavabadusega kõik korras. Ropendamine aga käib ju vene kultuuri juurde.
Leedu ajakirjaniku küsimuse peale kahetseb Medvedev, et Balti riigid on saanud majanduskriisis kõige rängemalt pihta.

RIA Novosti kutsel osalevad ka kaks Eesti Moskva saatkonna ametnikku. Nad näitavad peatoimetajate vastu üles ebatavaliselt suurt uudishimu, puistates nad küsimustega üle.

Jääb mulje, et diplomaadid peavad koostama peatoimetajate käitumise kohta põhjaliku memo ja selle ruttu Tallinnasse saatma.

Konverentsi teisel päeval saabub Janek Lutsu kord esineda. Tema vestluspartnerina peab tulema lavale populaarse raadiojaama Ehho Moskvõ peatoimetaja Aleksei Venediktov.

Venediktovit aga konverentsil ei ole. Luts saadetakse üksi lavale, soovitusega pidada oma ettekanne lühendatult. Ürituse päevakava on umbes.

Luts on valmistanud ette pika arutluse interneti leviku võrdlusest trükikunsti leiutamisega 500 aastat tagasi. Mõlemad sündmused muutsid maailma pöördumatult.

Luts kärbib oma juttu poole võrra. Esinemise lõpus esitab ta suurele saalile küsimuse: kui usaldusväärseks saab pidada RIA Novosti sugust meediakanalit, mille omanik on riik? Korraldajad ei tee küsimust märkamagi.

Eestlased kuulevad vastuolulist infot, et konverentsi lõpuks võetakse vastu mingi ühisavaldus. Nad ei taha selles osaleda. See pole ka võimalik, sest nad peavad kohe lennujaama sõitma.

Moskvas on alanud õhtune tipptund ning mikrobuss liigub edasi nagu kilpkonn. Õnneks on bussis televiisor. Enne lennujaama jõudmist jõuavad peatoimetajad vaadata kahte vene kultuskomöödiat, “Afonjat” ja “Briljantkätt”.

“Kingitust” uurivad asjatundjad

Eestlaste kardetud avalduse asemel lõpeb konverents kõigest avalduse projekti koostamisega. Selle tööversioon kutsub ajakirjanikke üles, et nad ei lubaks kasutada oma väljaandeid konfliktide lõkkele puhumiseks.

Pärast kojutulekut ei huvita peatoimetajate Moskvas-käik mitte kedagi.

Olukord muutub 12. detsembril, kui Urmo Soonvald avaldab Delfis arvamusloo “Vene president tegi Ilvesele ära”.

Soonvald kirjutab: “Medvedev oskas esineda, ta naeratas ja ei käitunud iga hinna eest presidendina. Eesti president nii vabalt ei suuda. Ta püüab olla president ka neil esinemistel, kus ei peaks positsiooni pärast pükstest välja hüppama.”

Tagantjärele ütleb Soonvald, et kirjutas seda, mida mõtles. Ka ei ole ta midagi varjanud. Delfi artikli tekstis esineb tõepoolest viide, et autor käis Medvedevit vaatamas “Venemaa kulu ja kirjadega”.

Soonvaldi lugu äratab teatud riigiasutustes suurt tähelepanu. Moskvas käinutega võetakse ühendust ja tuntakse huvi, kas kingitud arvutit oleks võimalik näha.

Pädevad Eesti riigiametnikud uurivad kingitust põhjalikult ega avasta mitte midagi kahtlast. RIA Novosti veebiküljelt leiab muide märkuse, et samasuguste arvutitega töötavad kõik agentuuri ajakirjanikud.

Seega me ei tea, kas Moskvas jagati konverentsi külalistele arvuteid laiali lihtsalt mulje avaldamiseks. Või peitus mõnes konktreetsele isikule määratud arvutis tõepoolest nähtamatu programm, mis jälgib kasutaja elu ja tööd.

Koorberg on oma kingituselt RIA Novosti logo juba maha kraapinud. Ta kavatseb lasta Õhtulehe IT-meestel arvuti kõvaketta täiesti puhtaks nühkida. Seejärel kingib ta läpaka mõnele inimesele, kelle tegevus Moskvale huvi ei paku. Näiteks laste internetipunktile.

Full Disclosure: President soovitas eesti ajakirjanikel võtta eeskuju Ameerika kolleegidest ja avalikustada oma seosed artikli teemaga. Tunnistan, et olen käinud välismaal erinevatel konverentsidel ja üritustel USA, Saksa ja Soome riigi rahade eest.

1990. aastal elasin üliõpilasena umbes nädal aega Münchenis Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juhataja Toomas Hendrik Ilvese keldris, mis oli kodueestlaste seas tuntud tasuta ja lahke võõrastemajana.


Presidendi nõunik Kaarel Tarand elas ajakirjanikuna Vene riigi arvel Moskvas

President Toomas Hendrik Ilvese nõunik, Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand veetis 2004. aastal RIA No­vosti kulul Moskvas ligi kolm nädalat. Ta ei pea ennast seepärast korrumpeerunuks.

Tarand elas Moskva äärelinna paneelmajas asuvas ametikorteris. RIA Novosti tasus nii rongipiletite kui öömaja eest, samuti andis võimaluse kasutada internetti.

Moskva võõrustas Tarandit, kuigi vaid loll oleks lootnud mehest Moskva õuelaulikut kasvatada. Ta oli töötanud selleks ajaks Mart Laari valitsuse pressišefina ja osalenud reservohvitseride liikumise rajamises.

Ka Moskvas viibides avaldas Tarand Eesti Päevalehes vene elu teemadel iroonilisi mõlgutusi. Negatiivsest vastukajast hoolimata jätkas RIA Novosti ka järgmistel aastatel mitmete Eesti ajakirjanike võõrustamist.

“Korruptiivne on kõik see, mis ei kannata avalikkust,” arutleb Tarand presidendi sõnumi üle. “Võibolla saadud kingitused?”

Ka Tarand tõi omal ajal Moskvast kaasa mitmeid kingitusi. Ta ei näe oma käitumises probleemi, kuna esemed ei maksnud suurt midagi.

Näiteks kohtumisel Vladimir žirinovskiga jagati riigiduumas CD- ja DVD-plaate tema kogutud kõnedega ja liberaaldemokraatliku partei mütse. “See tobe müts on mul veel siiani alles,” ei tee Tarand kurikuulsa poliitiku kingitusest numbrit.