Anna-Maria Penu : Pööraselt igavad naiste teemad
Naiste olukorda puudutavad teemad paistavad tänapäeva Eesti arengutaseme valguses pööraselt igavad. Need on nagu koristaminegi, just lõpetasid tolmu pühkimise ja pead juba otsast peale alustama. Iidamast-aadamast, a-st ja b-st. Sellepärast võib-olla tundubki paljudele äärmiselt loomulik, lausa bioloogiliselt põhjendatud, et nii kodudes kui ka ametiasutustes pühivad tolmu just naised?
Aga kui sa ikkagi neist teemadest räägid, neile mõtlema kutsud, juhtub sinuga see, mille on tabavalt sõnastanud iiri kirjanik Rebecca West: „Inimesed nimetavad mind feministiks alati, kui väljendan tundeid, mis eristavad mind jalamatist." Kuid, jumala pärast, mida teavad jalamatid (endised ja praegused) poliitikast, majandusest, sõjast ja rahust, tõelisest elust, et neile sõna anda, et neid kuulata?
See, et me iga päev kogeme, loeme ja näeme ilmselgeid tõendeid, märke tagajärgedest, mida on tähendanud ja mida tähendab siiani naiste otsene ning kaudne allasurutus ühiskonnas, on muidugi tõlgendamise, isegi usu küsimus. See tegelikult ei ole nii. On hoopis teisiti. Nii nagu ütleb, sõnastab, arvab ja mõtestab meie valitsev patriarhaat, see nõndanimetatud terve mõistus, mis pole tegelikult midagi muud kui meestekeskne subjektiivsus. Sest kõik need üleskeerutatud teemad alates naistevastasest vägivallast koduseinte vahel ning väljaspool seda, nende soost tingitud valikute, kohustuste ettemääratus ja lõpetades tunduvalt väiksemate sissetulekute ning napi esindatusega kõrgpoliitikas, äris, teaduses, kunstis ... Jah, need teemad on surmigavad, need pole tähtsad, sest nende keskpunktis on naine ja mitte mees. Kas keegi, palun, võiks tulla ja need silme alt ära pühkida?
Ja kuna koristamisest juttu, siis teame kohe, et see keegi, keda pühkima ootame, on just naine ...
Sest, mida me ei näe, millest me ei räägi, seda pole olemas. Mis sest, et nende ilmselgete ebavõrdsusnähtuste all tukslevad neist tulenevalt, neid osaliselt põhjustavad ning suurt osa naisi puudutavad erinevad psühholoogilised, sotsiaalsed ja seksuaalsed vaegused, millel puudub sageli isegi nimetus. Need on samuti naiste enda fantaasia vili. Hormonaalsed iseärasused. Hüsteeria. Hullus. Hullus, millest keegi ei räägi ja milleni jõutakse, kui jõutakse, alles mitukümmend aastat hiljem. Nagu tõdes 40-aastaselt filosoof Simone de Beauvoir: „See on see osa maailmast, mis oli kogu aeg nähtav, kuid mida mina ei olnud võimeline nägema." Mis muu, kui hormonaalsed häired sunnivad kedagi nii võimekat midagi taolist kõvasti välja ütlema?
Õnneks kirjutatakse naistele raviks antidepressante ja valuvaigisteid välja ...
Ja vähesed arvavad, et siin võib tegemist olla sellega, et meie valitseva seksistliku mõttemaailma raamid vormivad normaliseeritud reaalsuseks ebavõrdsuse, mida paljude meelest üldse ei eksisteerigi. Arusaadav miks. See on niivõrd laiaulatuslik, sügavate juurtega, teadlikult läbi kordamise põlistatud, et on võtnud meilt silmad ja kuulmise, kärpinud kõne- ja analüüsivõimet. Ja nii me lonkamegi pimedate ja kurtidena edasi. Pealegi on see kestnud aegade algusest peale. Nii kaua, et jääbki mulje nagu paneks naiste-meeste intiimelu ja sotsiaalsed rollid, tundekaardi, väärtusteskaala, unistused, oskused, intellektuaalsed võimed, asukoha poliitilises võimuhierarhias, ligipääsu otsuste tegemistele, kõrgetele töökohtadele ning materiaalsetele hüvedele paika Loodus. Või Jumal, kui soovite. Ja mitte kultuur. Meie vägivaldselt seksistlik, ebaõiglane, ebavõrdne kultuur. Väljamõeldud, isetehtud, inimese ehitatud-loodud kultuur. Mis oleks võinud olla teistsugune. Võiks praegu olla teistsugune, kuid, mis suurema osa inimkonna, eelkõige naiste kahjuks seda ei ole. Ikka veel!
Ikka veel ...
Ja õudne on mõelda, et ma ei tea ühtegi naist, kes teaks naist, keda poleks kordagi elus füüsiliselt, verbaalselt ja/või seksuaalselt rünnatud. Või keda poleks kordagi elus naeruvääristatud, ähvardatud, solvatud, ahistatud, sunnitud ja/või alandatud ainuüksi seetõttu, et ta on naine. Kes poleks iial tundnud hirmu. Keda poleks vastu tema tahtmist kodudes, ühistranspordis, tänaval või ööklubis käperdatud. Keda poleks tähtsatest otsustest kõrvale jäetud, tema arvamust küsitud. Või kes koondati tööle naastes pärast riigi poolt soositud ja aastaid kestnud lapsehoolduspuhkust. Kellelt poleks tööintervjuul küsitud perekonnaseisu ja tulevaste sünnitusplaanide kohta. Kellele poleks peale sunnitud emarolli, lisaks täiusliku abikaasa, vanema ning koristaja osa täitmist. Kellele poleks vihjatud, kuidas ta mehe naisena riietuma peaks. Keda poleks elus kordagi litsiks sõimatud. Kellele poleks kunagi mõista antud, et tema vaimsed ja praktilised oskused, loovus või ametialane pädevus on tema soost tingitult vähem väärt, justkui „määrdunud" ja igal juhul kahtluse alla seatud. Kelle puhul peetakse laste olemasolu tööülesannete täitmisel kärpivaks asjaoluks. Või kellele poleks jutustatud, et ainult emadus on naisele sobiv, saavutatav eneseteostus. Kellel poleks kästud parem vait olla. Kellele poleks kinnitatud, et tema ainuke väärtus on tema ilu. Kelle kannatusi, valu, pisaraid poleks peetud tühisteks. Kelle huvide, eelistuste, lemmikute üle poleks ilgutud. Kellelt poleks eeldatud söögi valmistamist, laua katmist ja hilisemat koristamist samal ajal, kui mees mõnusasti juttu puhub. Keda poleks etteheitvalt vaadatud, kui ühises kodus istub nurgas tolmurull. Või kui mees on liiga kõhn või liiga paks. Või joob liiga palju. Või kui ta särk on triikimata. Või lapsed ei oska käituda. Keda poleks süüdistatud mehe vägivalla, alkoholismi või reetmise põhjustamises. Kellelt poleks oodatud, et ta järgneks mehele igale poole, kuhu tolle töö, hobid või lihtsalt uudishimu viib. Kes poleks jätnud armastuse ja/või perekonna pärast tahaplaanile oma anded, huvid, ametialased ambitsioonid. Kes poleks armastusse uputanud enda unistusi ja leppinud, et nüüdsest on just mehe unistused, pürgimused nende mõlema omad. Või kes poleks uskunud, et ainult läbi mehe, laste, perekonna saab ta õnnelikuks, ja mitte läbi iseenda. Kes poleks seetõttu mehe, laste, vanemate, ükskõik kelle teise kasvu, mugavuse ja edu nimel matnud omaenda elu. Oma soovid, tunded, unistused. Oma aja. Oma perekonnanime. Matnud iseenda.
Jah, tõesti, naisi puudutavad teemad on pööraselt igavad. Nad räägivad ju ainult tunnetest, eneseteostusest, inimväärikusest, elust ... Nad räägivad ju naistest.