Peeter Olesk : Linnart Mällist ja orientalistikast
Väljaspool perekonda varjas Linnart Mäll oma haigust hoolega ja nii tuli teade tema surmast 14. veebruaril tuttavatele ning sõpradelegi väga ootamatult. Aastavahetuse paiku käis ta Indias, järelikult jaksas seda kindlasti kurnavat sõitu veel ette võtta. Ta suri maovähki.
Aine ja kogemus
Tartu Riiklikus Ülikoolis oli Aasia ja Aafrika maade ajalugu loengu- ja eksami-, mitte õppetooliaine. Õppetooliaineteks olid näiteks vene kirjandus või ka füsioloogia. See tähendas, et nood ained olid esindatud iseseisva kateedri näol soovitavalt doktorikraadiga professori või parema puudusel praeguses mõistes filosoofiadoktori kraadiga dotsendi juhtimisel. Loengu- ja eksamiaineks oli alates 1972. aastast nn. väliskirjandus, maailmakirjanduse see osa, mis hõlmas läänepoolseid kirjandusi väljaspool Nõukogude Liitu Vanas maailmas ja üle Suure lombi. Vastav kateeder likvideeriti siis ning professor Villem Alttoa luges seda eesti filoloogidele eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri koosseisus. Kompromissiks erinevat tüüpi ainete vahel võis olla eriharu, mida sai valida alates kolmandast kursusest. Niisugune oli näiteks žurnalistika eesti keele kateedri juures.
Aasia ja Aafrika maade ajalugu kuulus ajaloolaste tunniplaani ja seda õpetati üldajaloo kateedri nn. koormuse alt. Kateedrijuhataja professor Jaan Konks (1902-1988), kes seda luges, oli spetsialist hoopiski Eesti agraarajaloo vallas, täpselt niisamuti nagu ka tema järglane kateedrijuhataja kohal, professor Herbert Ligi (1928-1990). Esimene orientalist tolles õppetoolis oli hilisem professor Olaf-Mihkel Klaassen (1929), kelle distsiplinaarseks profiiliks on kontaktoloogia, Eesti ja eestlaste kokkupuuted idamaiste rahvastega.
Muidugi võib teise rahva kultuuri õpetada ka asjaomaseid keeli tundmata, kuid see tähendab väga suurt järeleandmist fundamentaalsuses. Ses suhtes oli Pent Nurmekunna (1906-1996) lähtekoht täiesti õige: keel kõigepealt! Ta ise oli hariduselt romanist, kelle magistritöö 1936 reatesteeriti filoloogiakandidaadi väitekirjaks (ehk oleks praegu võrdsustatav filosoofiadoktori astmega) alles 1968. Kuna ta ei olnud paljukirjutaja, siis kinnitati ta aastal 1976 dotsendi kutses üldkeeleteaduse alal. Ilma ametlikult tunnustatud kraadita ja kutseta, töötas Pent Nurmekund tegelikult nagu rändõpetlane, sest ka tema rajatud orientalistikakabinet (1955-1983) polnud kateedrite ja laboritega võrdne üksus.
Umbkaudu säärasele taustale projitseerub Linnart Mälli kui orientalisti kujunemine ja seda kõrgemalt tuleb hinnata tema akadeemilisust algusest peale. Filoloog võib olla mitmeti. Näiteks Johannes Silvet oli eeskätt leksikograaf, sõnaraamatutegija. Andrus Saareste ja Peeter Arumaa olid nii uurijad kui ka leksikograafid. Jaak Rähesoo on tõlkija, kuid ka kultuuri tõlgendaja. Linnart Mäll oli humanitaar, kes tahtis, et meist ajas või ruumis väga kaugel asuvad kultuurid oleksid meile arusaadavad ilma latti madaldamata. Aluspõhja selleks sai ta kahtlemata Pent Nurmekunnalt, kuid seda hõlpsam oli tal Tartust pärit vundamendile oma Moskva-aastail sinna mitu korrust peale ehitada.
Noid aastaid (1964-1965) võiks nüüdsetes kategooriates nimetada magistrantuuriks. Tollane NSVL TA Orientalistikainstituut oli tipmine, ehkki (1) mittehomogeenne ja (2) toimis ka konkurents Moskva ning Peterburi vahel ning (3) orientalistikaga tegeldi ka väljaspool toda instituuti. Viimane tähendab seda, et näiteks indoeuropeistika oli vedavaks teemaks teisteski instituutides. Punkti nr. 2 all on arvestatud tõsiasja, et orientaalse kultuuri suured kogud asusid endiselt Peterburis. Mittehomogeensusena on mõeldud seda, et nõukogude võim vajas orientaalses maailmas askeldamiseks tõlkimisvõimelisi luurajaid ja diplomaate ning niisuguste väljaõpetamiseks omakorda sügavate teadmistega asjatundjaid.
Kui suur on orientaalne maailm? Väga labane oleks arvata, et ta algab Peipsi tagant ja ulatub Alaskani. Mitte targem ei ole kujutleda, nagu oleks Oriendi läänepiiriks Maroko ja idapiiriks Austraalia aborigeenid. Linnart Mälli Moskva-aastail tähendas Orient enam-vähem toda piirkonda, mida uurivad arabistid, indoloogid, hinoloogid ja japonoloogid. Tingimisi võiks sekka tõmmata ka afrikanistid ja egüptoloogid, ehkki nemad esindavad geograafilises mõttes juba lõunat ega mitte ida. Haarata nii otsatut ala tervenisti oleks tähendanud mitte rohkemat kui kõikjalt üksnes raasukeste riisumist. Ent Linnart Mäll oli fundamentalist. Ta otsustas buddhismi uurimise kasuks, so. pühendus kindlas mõttes tunnetusviisi ja hoiakute käsitlemisele. Analoogilise sügavusega võttis ta käsile ka Tiibeti, ala, mis on omal viisil piiriks Põhja- ja Lõuna-Aasia vahel.
Linnart Mälli Moskva-aastail arenes sealne akadeemiline orientalistika mitmel tasandil. Üks seisnes vastavate keelte praktilises õpetamises, kaasa arvatud sõnaraamatute koostamine. Teiseks tulid mitmeköitelised ülevaateteosed, mis summaarselt pole väga teaduslikud, kuid mille ettevalmistamise käigus oli võimalik asjadesse süveneda. Kolmandaks viis idapoolsete keelte uurimine edasi üldist lingvistikat – nagu ka filoloogiat tervikuna. Ja neljandaks tõlgiti põhjalikult idamaiste kultuuride tekste. Teksti teaduslik tõlkimine ei ole vaimne kaubavahetus. Ta viib selleni, et arusaamatute mõõtmatu ring võiks ikkagi tõmbuda koomamale. Ses mõttes on paljud interpreteerivad uurimused märksa ajutisemad kui väga hea ja hoolikalt kommenteeritud tõlge (nagu ka algallika enese publikatsioon). Viimaseid eelistas ka Linnart Mäll.
Mis peab saama edasi?
Eespoolne pole enamat kui punktiir Linnart Mälli kui õpetlase mõistmiseks. Järgnev on praktiline külg. Tartu Ülikoolis puudub siiani orientalistika professuur. Ettepanekuid selle rajamiseks on tehtud vähemalt kaks. Tegin seda aastal 1991 ja uuesti 2008. Ehkki minu kirjad olid ametlikud, pole ma saanud vastust kummalegi. Lubatagu siin tsiteerida teist ettepanekut.
„Orientalistika professuur tuleks avada 1. septembril 2009 juba täidetuna, kuulutades vakantsi välja näiteks 1. veebruaril või koguni 24. veebruaril 2009. Minu käsitluses on tegemist just professuuriga, mitte otsekohe eriala või osakonnaga. Kuidas seda korraldada, on peamiselt tehniline küsimus. Professuur võib kuuluda kas filosoofia- või usuteaduskonna alla, tähtis on, et ta oleks avatud nendes nõuetes, mis kehtivad rahvusvaheliselt, st. koos õigusega doktoriõppele.
Orientalistika ehk teadus Idamaadest on erakordselt avar valdkond, mida esindav professor võib olla entsüklopedist, kuid võib olla ka kitsama eriala (näit. iranistika) asjatundja. Oluline on, et doktoriõppe nõuetele vastav amplituud oleks kaetud kõigi peajoonte ulatuses ehk et tudengid saaksid vajaliku pädevuse Idamaade täies mahus. Meil on tihtipeale mindud seda teed, et professuur nomineeritakse reaalse õppejõu isikliku profiili järgi. See on vale. Idamaade professuur Tartus peab tagama, et Ida kultuur ja ajalugu oleksid siin uuritud ja õpetatud kui fundamentaalsed väärtused. Inimesed on olemas, traditsioon samuti. Vaja on reglementeeritud vormi.
Õieti pole mul tarvis lisadagi, et Idamaad tähendavad rohkemat kui 3 miljardit inimest ja kultuuride paljususust. Probleem on terav ka poliitiliselt vaatekohalt”.
Linnart Mäll teadis nende ridade olemasolust, kuid suhtus asjasse leebe skepsisega. Käesolevat ta meie keskel siin maa peal enam loe. Siit sinnapoole me teda aidata ei saa. Kuid me saame aidata iseennast. Peale nõutuse või arguse pole orientalistika professuuri rajamiseks Tartu Ülikoolis ühtki takistust.
****************************
Budismi Instituudi teade: neljapäeval, 18. veebruaril algusega kl 18.00 toimub Rahvusraamatukogu suures saalis Linnart Mälli mälestusõhtu.
On valus ja kurb, et Õpetaja Linnart Mälli suurepäraseid, loovast mõttest kantud loenguid ei toimu enam kunagi.
Kuid Mälli tõlgitud ja vahendatud vaimupärand on meil alles ja seda tuleks siiajäänutel uurida ja mõtestada kogu elu.
Vähemalt nii sooviks Õpetaja. Järgides Tema soove, toimub Budismi Instituudi 2010 aasta kevadsemestri avaüritus väljakuulutatud ajal,
18.02.10 kl 18.00-20.00 RR suures saalis, kus mälestame oma Õpetajat, Budismi Instituudi presidenti Linnart Mälli nii sõnas, kui pildis ning peame Tema peiesid.
Linnart Mälli saatmine viimsele teekonnale toimub reedel,19.veebruaril algusega kell 13 Tartu Ülikooli aulas.
Kuna muldasängitamist ei toimu, siis palutakse pärgi ja lilleseadeid mitte tuua.
Budismi Instituut
