Tänulik oli Enn Soosaar toimetaja Lembe Hiedelile, kes parandas tema esimese tõlkeproovi lootusetult kirjuks ja tegi ühtlasi selgeks, mis tõlkimine on.

Alates 1965. aastast tõlkis Soosaar eeskätt Ameerika kirjandust ja ainult oluliste autorite keskseid teoseid: Faulkner, Hemingway, Bellow, Doctorow, Brautigan, Fitzgerald, I. B. Singer... Sekka tegi vahelduse mõttes mõjukaid ­krimkasidki Forsythilt, le Carrélt ja Flemingilt.

Kümmekond aastat kirjutas Sirbile tõlkekirjanduse ülevaateid.

Kui tuli iseseisvus, arenes Enn Soosaarest juhtiv kolumnist. Kristlikust ja rahvuslikust kodust pärit mehele pidi taasleitud omariiklus olema eriline kingitus, päris mõistetav siis, et ta pühendas selle pale kujundamisse nii oma raamatutarkuse kui eetilise kire. Soosaare käsitluses pidi Eesti olema riik, kus kehtib taas ajalooline ja sotsiaalne õiglus ning vastutus oma riigi inimeste eest. Riik, mille suhted välisilmaga lähtuvad õhtumaa moraaliprintsiipidest ja tervest mõistusest. Oma isikuomaduste tõttu oli leebe, aga põhimõttekindel Soosaar loomuldasa kutsutud ja seatud mees Isamaa Moraalinõunikuks.

Arukas konservatiivsus ühendus temas erapooletu tasakaalukusega. Ta ootas inimestelt isiklikku meeleparandust, entkommu­nisierung’it, oma süü tunnistamist toimunud ülekohtus. Eesti ühiskonna moraalsete dilemmade sügava läbitunnetamise kõrval oli Soosaarele omane ka maailmakultuuriliste ja ajalooliste teadmiste mõõde. See tegi temast olulise kaasamõtleja paarile vabariigi presidendile, aga ka paljudele lääne saadikutele ja intellektuaalidele, kes tavatsesid tema poolt läbi astuda.

1990ndail, olles kujunenud Eesti keskseks ühiskondlikuks mõtlejaks, hakkas tema pool koos käima n-ö kultuuriväljaannete peatoimetajate klubi, kuhu ka mina olin Areeni esindajana palutud. Need olid väga sisukad vestlusõhtud, kus Soosaar sai oma visioone kolleegide peal kontrollida.

Kui arutlus läks sügavuti, siis oli näha, et peoperemees teadis nii mõndagi täpsemini kui teised. Tema aeg oli kulunud eeskätt teadmiste kogumisele. Enn Soosaare kolumne koondavad kogumikud “Eesti asja arutusi” ja “Mõrane maailm” (mõlemad 2000), sünteesi, mälestuslikke ainest koos ajaloofilosoofilise aruteluga sisaldavad raamatud “Isa ja Aeg” (2007) ja “Nuripidine aastasada (2008).

Jääme Enn Soosaart meenutama kui sügavalt haritud ja õiglase meelega meest, kes panustas kogu oma eetilise paatose Eesti Koja, tänase Eesti mõttemaailma viisipärasele sisustamisele.