Mis seal siis niiväga vaadata on? Taustal plõnksib kannel või paremal juhul harf. Kandle miinuseks on see, et minu folkloorikaugele kõrvale muutub see juba esimestest nootidest hulluksajavalt närvesöövaks. Võiks ju hääle ära panna, aga siis ei kuule enam võõraste inimeste nimesid. Muidugi ei tunne ma isiklikust intelligentsist kõiki vastuvõtule minevaid tegelasi, paljud neist on ilmselt sellised, keda näeb üldse sellisel kätlemisel esimest ja viimast korda, näiteks mõnda tubli talunikku või kellegi elu päästnud inimest. Mind eriti ei huvita see, missuguse kleidi sel aastal on selga pannud Signe Kivi, mind isegi ei huvita see, mis kleidi paneb selga mõni isiklik tuttav. Kõige selle pärast pole mind kunagi huvitanud kätlemistseremoonia, mis tekitab minus ainult sellist uudishimu, et huvitav, kas presidendipaaril on käed järgmisel päeval paistes. Või annavad nad tulijaile pihku väga lõdva käe, et krampi vältida. Või treenivad nad selleks maratoniks paar nädalat varem erilise hooga...

Kui nüüd mõni peaks hakkama seal vaatama seda, et kes kellega käib, siis on kätlemise ülekanne samuti halb valik. Armukesed jäetakse reeglina koju, salasuhted ei kuulu punasele vaibale, ennem võetakse kaasa tütar, poeg või õde-vend. Mõned vaprad tulevad üksi. Niiet keelepeksu materjali keegi seal vabatahtlikult eriti ei paku. Ma ei sea küsimuse alla seda, et äkki on keegi kutse saanud kuidagi ülekohtuselt. Et näe, see kutsuti aga toda mitte. Olen kuulnud nurinat sellel teemal, et huvitav-huvitav, mida see küll on ära teinud, et sinna kutsuti. No las kutsuti. Või teisena see, et näe, see kutsuti aga on nii ülbe, et ei läinud. Aga see kõik ei puutu üldse teleülekandesse. See on lihtsalt eestlaseks olemine.

Ahjaa, siis veel presidendiproua kleit. Selle jõuab ära vaadata lühikese hetkega, pole vaja pikki tunde seda uurida ja juurelda selle üle, kas värvivalik on õige ja dekoltee kombekas.

Kogu selle eelneva mulinaga tahan ma öelda, et oh jumal, küll on igav ülekanne! Samal põhjusel ei vaata ma telekast Tartu maratoni või muid spordivõistlusi, mis on seotud tuima nühkimisega - suusavõistlused, pikamaajooksud, rattasõidud... Andke kujundujumist ja lindikava! Või midagi säärast, kus oleks siiski midagi ka vaadata ja kommenteerida. Selles mõttes oli ETV lähenemine väga hea. Mõnus oli, et oli vaevutud tõesti ka kaameratega rahva keskele minema ja inimestelt küsima, mis mõtled, kuidas läheb ja kas isamaaline süda ikka põksub rinnas. Selle asemel, et panna kaamera ühte punkti üles ja lasta operaatoril selle kõrval haigutada, tehti tõepoolest telesaade, mitte lihtsalt ülekanne. Sest õige pidu käib ju tegelikult siiski enne ja pärast tervituskäe surumist. Kätlemine on selle ürituse kõige väiksem ja ma ütleks isegi et tühisem osa. Lihtsalt mugav on sellisel teel ära näidata iga viimne kui külaline, kes saabub. Keda huvitab? Eestlast? Ei usu. Või noh, ma tahaksin mitte uskuda, sest kui kätlemistseremoonia vaatamine tundub eestlasele olulisem kui riigi sünnipäevapeo külaliste mõtted ja tunded, siis on midagi kuskil eestlase peas ikka väga viltu. Ainult pinnapealne rahvas tahab vaadata viisakat käesurumist ja sellega piirduda.

Traditsioonid on muidugi toredad asjad, kui nendesse mitte liiga takerduda. Traditsioonid murti presidendiballi korraldamisel juba siis, kui seda enam Estonias ei peetud. Dünaamilisem, elavam, inimlikum lähenemine ETV poolt on ainult tervitatav. Ja need, kes vinguvad, et ETV2 peale ümberlülitumine oli nõme, pangu pool pudrumulku kinni. Riigitelevisioonil on kaks kanalit ja kui seda võimalust osatakse kasutada, siis on see hea.

Hoopis teine teema on see, et spordivõistluste aegu võidakse AK ära jätta või edasi lükata, kuid balli ülekannet selle vääriliseks ei peetud. Igatahes - tänud uuenduste eest ja kiidan tegijaid, minu meelest oli selle aasta presidendiballi ülekanne igati tasemel ja ma viitsisin eri telekanalite vahel klõpsides seekord asja isegi pikemalt vaadata kui 1 minuti kaupa.