ELi kontekstis on raske tuvastada tasakaalu ning edasi- ja tagasisidestust erinevate võimustruktuuride vahel. Eurokraatlikus džunglis suudab ehk ainult käputäis selleks koolitatud eksperte kuidagiviisi orienteeruda. Kes teaks täpsemalt erinevaid presidente, asepresidente, komissare ning komisjonide esimehi? Truualamlikul kodanikul on raske või lausa võimatu aru saada, mis on Cedefop ja Frontex, mis GSA, EU-OSHA või EMCDDA. Kui palju on neid, kes suudavad vajaliku info enda jaoks lahti dekodeerida?

Nagu väidab taani tunnustatud kultuuritegelane Hans Magnus Enzensberger, omab Euroopa Komisjon sisuliselt juriidilist monopoli. Vastavad õigusaktid visandatakse suuresti suletud uste taga. Europarlamendi poolne kontroll komisjoni tööle on aga väga nõrk. Nagu väidab Enzensberger, võib Europarlament otsustada vaid 40% üle eelarve osas. Minu arvates on see peaaegu olematu, arvestades globaalseid julgeolekuriske. Tuhandetel lobistidel on Eurokomisjoni otsustele hoopis rohkem mõju, kui kõigil eurosaadikutel kokku. Pimesikumängu ning lehmakauplemise juurde lubatakse vähesed valitud.

Ilmselt pole ühtegi inimest, kes oleks kunagi eurodirektiivid algusest lõpuni läbi lugenud. 2004.aastal hõlmas see umbes 85 000 lehekülge, tänase päeva seisuga on direktiive umbes 150 000 lehe jagu. Enzensbergeri andmeil otsustatakse ligikaudu 80% seaduste üle  Euroopa Liidu ametnike poolt ning kohalikud parlamendid saavad seadusandluse tasandil heal juhul kaasa rääkida 20% ulatuses.

Euroregulatsioonidega on kõik viimse detailini reglementeeritud ning reguleeritud ning nende direktiivide täitmist kontrollitakse saksa täpsusega alates banaani suurusest ning lõpetades nõuetega loomalauda ventilatsioonile. Minevikutürannia ja eurobürokraatia on raskesti seeditavad. Esindus- ja suunatud demokraatia ei jäta enam ei aega ega ruumi osalusdemokraatiale. Kes ja kui kaua suudab veel projekti „Euroopa Liit" finantseerida? Kui palju riike on saanud vihma käest räästa alla ja kui palju on neid riike, kes on saanud sooja ja kuiva koha ELi sõbralikus otsustajate ringis? Me ei tohi enam protsesse juhtida, vaid peane olema ise juhitavad (loe: manipuleeritavad). Umbes 500 miljoni inimese ümber kasvatamine on üle jõu käiv ülesanne - isegi eurobürokraatidele.

Kes tellib muusika (siin: kultuuri), see ka maksab. ELi arvates ei maksa eriti liikmesriikide kultuuri liidueelarve kaudu toetada. Taanis kultuuriauhinnaga pärjatud Enzensberger on välja arvutanud, et ühes aastas saab iga EL'i kodanik ühisest kultuurikatlast 13 eurosenti. Mida vähem eurokraadid kohalike kultuuride vastu huvi tunnevad, seda vähem reglementeeritust rahvuskultuuride edendajatele. Hetkel puuduvad veel tõesti direktiivid selle kohta, kuidas peaks Euroopas maalima, tantsima või kirjutama. Saksa filosoof Odo Marquard on öelnud väga tabavalt: „Küsimus pole mitte selles, kuidas maailma muuta, vaid selles, kuidas maailma säästa." Säästa rumaluse ning õpitud abituse eest. Kuidas säästa ELi riike, kellel enne ühinemist on olnud erinev majandus- ja geopoliitiline stardipositsioon? Kas meil on suuremad ja väiksemad vennad, kelle üle otsustab lõpuks Big Brother? Kas tuntakse siin vennaarmu, või antakse ainult hirmu? Vähene solidaarsus ning kriitikanooled (antiik) Kreeka aadressil on siin hoiatavaks näiteks. Päris tõsiselt kaalutakse juba Kreeka välja astumist rahaliidust, sest (riigi) võlg on võõra oma. Kui koos Maatrichti ja Lissaboni lepinguga minna pimesilmi läbi seina, siis võivadki olla (killustunud ning polariseerunud) Euroopal „tükid" taga ilma, et keegi peaks püssist paukugi tegema.

Euroopa Liitu, euroraha ja eurodirektiive tuleb käsitleda probleemina, tuues välja nende tugevused ja nõrkused ning võimalused ja ohud. See oleks aus mäng ning riigimehelik käitumine. Hoida inimesi teadmatuses või pooltõdede kütkes on kehvadest variantidest halvim. Haldusterritoriaalne ühtsus Euroopa tasandil on võimatu. Küll aga peaks pürgima inimest ja inimelu väärtustava ühtsuse poole - südame ja mõistusega!