... Iga kevad päästab statistikatammide tagant valla numbrite vood. Statistika on samas sellise „täppisteaduse" alaliik, kus vastus on tihtipeale enne teada, kui sisendid, õigemini sätitakse neid vajalikul moel ritta ja esitletakse avalikkusele siis vajalikult õigustavate põhjendustega. Ja kuidas see muidu saabki olla, kui poliitika ja riigivalitsemise suhe on sama nagu erasektoris reklaamiosakonnal ja firma juhatusel - tähtis on kauba läbimüük ja kasum, mitte niivõrd kauba kvaliteet. Nende arvude virr-varris võib aga leida üsnagi huvitavat ja märgilist.

Möödunud aasta statistikas jäi mulle põneva ja ülikiirelt langeva kuritegevuse statistika kõrval silma jälitustoimingute ja eriti just telefonide pealtkuulamise kõrge ja müstiline arv - 888. On see suur või väike, kas ta kujutab endast põhiseaduslikku riivet või on see hoopis Euroopas ühe kõrgeima kuritegevusega riigi õiguskaitseorganite töö intensiivsuse näitaja. Nagu vanasti öeldi: õige hõlma ei hakka keegi ja varga peas põleb müts - neist põhimõtteist lähtuvalt poleks tavakodanikul selle numbri kriitikaks asjagi - las püüavad korruptante, vargaid ja riigireetureid. Jõudu! Aga?

Kõigepealt mõningad müstilise „888" taga peituvat tõsiasja. Esiteks on see kohtulubade arv, mis on võetud prokuratuuri poolt telefoni pealtkuulamiseks kriminaalmenetluses. Siit jäävad välja julgeolekuasutuste (KaPo ja Teabeamet) riigi julgeoleku huvides poolt võetud kohtuload teabetoimikutes. Need arvud ei peagi niipea ilmavalgust nägema, kuna võiksid ehk reeta meie riigi võimekust luure- ja vastuluure teostamisel. Advokatuuri esindajad on esile toonud ka teise arvu - kohtupoolsete keeldumiste hulga - see jääb paari protsendi piire, küsides samas, kas see on ikka õigustatud. Tavainimest see argument aga jällegi eriti ei häiri, mis vahet kuidas pätti püütakse kui meestel head riistad käes. Kivi kotti! Uurimisorganite mugavusfaktorit on alati olnud raske mõõta, samuti ressursi oskuslikku jaotamist. Kas odavam on teha sündmuskohal ja ümbruskonnas korteriküsitlust ja joosta jalad rakku majast majja või pista otsad kuhu vaja ja rahulikult analüüsida kuuldut. Ning tagatipuks ei saagi kohus keelduda loa andmisest, kuna loa taotlusel on must-valgel kirjas, et kõik teised meetodid tõendite kogumiseks enam ei tööta ja pealtkuulamine on kuigi äärmuslik, kuid siiski tõhus ja uurimist tõele lähendav meede. Kohtunikul on muudki teha kui uurimismeetodite kasutamise efektiivsust mõõta. See tööpõld peaks jääma ikka prokuratuuri ja politseijuhtide künda. Kahju on ainult sellest, et iga kurjategija ei räägigi telefoniga, eriti siis kui käed raudkangi või kurikaga hõivatud on. Sellisel juhul töötavad need vanad - klassikalised - suust-suhu meetodid. Korruptsiooni, narko- ja muu latentse kuritegevuse avastamiseks on pealtkuulamine tõesti üheks tõhusamaks meetodiks. Vähemalt korruptsiooni ja narkokuritegude puhul on ka pealkuulamiste vähendamine 916-lt 2008. aastal 888-ni 2009. aastal andnud nähtava tagasilöögi - nii raskem narkokuritegevus kui ka korruptsioon (ametialased kuriteod) on vähenenud 30-50 protsenti. Loodan muidugi, et need kaks statistilist näitajat ei oma mingit seost.

Kõige selle kõrval paneb mind aga mõtlema pigem tegelik pealtkuulatavate (kas või üheks kõneks) arv, mis on tunduvalt suurem kui 888. Võtke oma telefonid ja mõelge paljude inimestega - lähedaste või vähem lähedaste, sõprade, kolleegide, kellega iganes - olete rääkinud. Vaatasin enda oma ja tuvastasin, et viimase nädala jooksul olen suhelnud 70 korral ja 40 inimesega. Võibolla olen ehk liiga suhtlemisaldis aga minu suhtluskoefitsienti „888-ga" korrutades teeb keskmiseks „lutikaohvrite" arvuks kuskil 30-40 tuhat inimest. Tutvusring on suhteliselt sama, nii, et kõik oleneb loa pikkusest. Aga juba ka see nö lihtarv kujutab endast küllaltki suurt hulka inimesi, kes mingil moel kuhugi lindile on jäänud. Kas see häirib? Mind ja enamus inimesi kindlasti mitte, vahest ehk kui räägid kellegagi midagi intiimset, isiklikku ... , siis on see ehk sama tunne kui su naaber on pätt ja igaks juhuks soritakse ka sinu pesus .... Kui seda tehakse õigustatult, siis tundub, et võiks üldise turvalisuse ja heaolu nimel ju solvumise klombigi alla neelata ...

Seadus on esmapilgul karm oma ütlemises: süütut (nagu ka süüdi) kodanikku tuleb teavitada sellest, kui ta kuhugi jälitustoimingule ette on jäänud ... aga tõstke käed, kes sellise teate on saanud. Mõni üksik ehk! Ja ei peagi, kuna seadust edasi lugedes põrkud barjäärile, mis kaitseb isegi sind ennast ja sinu ning kaaskodanike deklaratiivseid õigusi just sinu enda eest ja hoiavad kriminaalmenetlust ja jälitustegevust ning sellesse kaasatud isikuid kahjustuste ning kuritegevust tõusu eest. Nii see on: kriminaalmenetluse seadustiku § 121 annab keeldumistele põhjaliku loetelu ning just sellest peaks ausal maksumaksjal kahju olema. Selle aseaineks ei saa olla ka nö „avalikustamise tsirkus", kus vahest täiesti asjasse puutumatud inimesed nö pesuväel ajalehtede paljastustes areenile tuuakse. Põhjus on aga neil ju sama - ka nemad suhtlesid „vale inimesega vales kohas."

Iga kriminaalmenetlus nagu ka jälitustegevus päädib millegagi, kas lõpetamise või süüdimõistmisega - kas see poleks see piir, kus aus kodanik võiks igal juhul saada teada oma isiklike õiguste riivega antud panusest riigi julgeolekusse või kuritegevuse vastasesse võitlusesse. Ja seda ilma igasuguste barjäärideta. Või ei saa riik Euroopa ühte kõige kriminogeensemat riigivõimu kandjat ehk Eesti rahvast usaldada ja seetõttu peab looma ka seadusi, mis ühest otsast deklareerivad kodanike õiguste ja vabaduste kaitsmist, aga teisest otsast möönavad tema ohtlikkust kogu ühiskonnale vähendades „meie endi huvides" tunduvalt deklaratiivsete sätete mõju. Või on hoopis meie Põhiseadus tänapäevases riske täis maailmas puhas deklaratsioon ja on mõeldud näitamaks muule maailmale (eriti Euroopale), et meil on kõik „OK"!