Veider lugu: millegipärast ei oska praeguste pealt kahekümneste eestlaste põlvkond peaaegu üldse vene keelt.

Ma õppisin seda koolis kuus aastat, püsisin kindlalt oma klassi oivikute esiviisikus, vaatasin televiisorist “integreeruva Eesti” reklaame – aga ikka ei oska.

Selles osas näivad nõukogude ajal elanud inimesed kuidagi rikkamad: neile on küllap kõige pöörasem kuuendik maamunast justkui tükk maad lähemal kui mulle.

Nagu on lähemal ka kolmandik Eesti elanikkonnast.

Võtsin oma lõimumiskügelused kaasa ja putkasin semestriks Venemaa-Ukraina piiri äärde Voronežisse – miljonilinna, mis endiselt valvab Tartu Ülikooli varasid ning kus tudengid ikka duša’d sisse ahmimas käivad.

Esmaspäeval pakkisin kotti.

Teisipäev:
Mastaabisääst?

Kui esimest korda Vene tudengite loengusse astusin, hõikas õppejõud pidulikult üle kogu ruumi: “Näete – stažöör Eestist!”

Selle peale hakkas kogu auditoorium plaksutama. Ma ei osanud teha muud kui ainult suure kummarduse. Hea oli.

Natuke hiljem uuris sümpaatne vene neiu – teiselt kursuselt vist –, ega Eestis parajasti sõda ei ole ja missugust keelt seal ülepea räägitakse.

Millegipärast kangastus kohe, et Voronežis on palju välistudengeid – Iraagist, Hiinast, Aafrika riikidest –, ent vähemalt siinsest pearaamatukogust ei leidnud ma ainsatki välismaa ajalehte ja oli üldse väga vähe väliskirjandust. (Küll aga seinatäis “Bolšaja sovetskaja entsiklopedijat”.) Ning õppejõududest tonkavad inglise keelt mu meelest pigem vähesed kui paljud.

Ei teagi – kas mastaabid on tõesti nii suured, et Vene teadur saab ka ainult omakeelses kultuuriruumis suurema mureta läbi.

Kolmapäev:
Buss

Kolmapäeviti sõidan bussiga (armas, ümmargune ja roostetav Mercedes) teise linna otsa. Tarvilikke juhiseid turistile:

1. Piletit ostma ei pea. Peotäis peenraha (7–8 rubla ehk, jah, ümmarguselt kaks krooni) tuleb kas või teiste sõitjate kaudu sokutada reisisaatjale või juhile, kes väänab ühe käega rooli ja teisega sätib münte švammi sisse lõigatud taskutesse. Kuidas selline süsteem “jänesed” elimineerib? Ei tea.

2. Kui uurite kaaskodanikult sõiduplaani kohta, võib kahtlustada, et see hakkab lihtsalt naerma.

3. Üks õppejõududest – Aleksandra Leonidovna – päris kord bussijuhilt, kas see ikka mööda Engelsi tänavat ka sõidab.

“Ei,” viskas too. “Täna ei sõida.”

Aleksandra Leonidovna imestas. “Aga eile ju sõitsite?”

“Jaa,” noogutas bussijuht. “Eile sõitsin. Aga täna ei sõida.”

4. Venelased ise võtavad kogu seda stiihiat vist täiesti külma kõhuga. Seega on jalalt jalale tõmblev ja ärevalt paremale-vasakule kissitav inimene bussipeatuses tõenäoliselt pärit Euroopast.

Neljapäev:
Rong

Neljapäeval saab viis nädalat päevast, mil seitsmekesi Pihkva ja Moskva kaudu Voronežisse saabusime. Rong oli imemugav ja tänapäevane (üldse tundub rongindus olevat üks asjust, mis Venemaal hästi toimib), aga ka tuttavlikult ilukirjanduslikku pildikest ei tulnud pikalt oodata.

Ilmus välja Saša, noor, Voronežist pärit programmeerija. Restoranvagun, kilomeetripikkused toostid, naer. Kuni ühel hetkel vajutas Saša – põmm! – küünarnuki keset lauda.

“Kolm tuhat rubla, Mart,” arvas ta. “Surud nüüd minuga kätt.”

Sašal oli peenike, aga sitke käsi ebaproportsionaalselt suure labaga. Mul ei olnud raha ja ülepea ei tahtnud ma temaga rahmeldama hakata.

“Ladna.” Saša pillutas keset lauda tuhanderublase. “Sina midagi mängu ei pane. Aga võidad – saad selle endale.”

Nihelesin veel veidi, kuni ohkasin, ajasin muskli punni, sõber Remo seletas kõrval “ära tee midagi, lihtsalt hoia” ja...

Muidugi ma võitsin. Aga ega Saša õieti ei pingutanud.

“Ma ei saa raha võtta,” arvasin. “Sa ei ole tegelikult nõrgem.”

Saša noogutas kavalalt, lausa isalikult – ja nihutas kupüüri mulle päris nina alla.

Meenus tema varasem remark “keskmisest venelasest rikkama” isa kohta. Ja ikkagi tundus see žest pigem siiruse kui suurustamisena.

Reede:
V tšom delaaa, my nigger!!!

Reedesel vetšerinka’l laulavad hiinlased kõrvaltoas karaoket ja aafriklased üle koridori räppi.

Muretult vene keelt vuristavaid aafriklasi on huvitav vaadata; kord nägin ühte neist isegi Vene sõdurisinelis. Enamik tulnud Voronežisse kodumaise stipendiumidega mitmeks aastaks. Nende kaaslasi on siin rassistlikumatel aegadel surnuks pussitatud – aga leidlik integratsiooniline tervitus “v tšom delaaa, my nigger!!!” rõkkab läbi kogu ühika vahetpidamatult.

Kord kukkusid aafriklased vaidlema, kelle kodumaa on kõige vaesem. Tuletati lihtne lineaarfunktsioon: oled paksem, järelikult jõukamast riigist, ja vastupidi.

Internet näitas kõige vaesemana Malit. Ja näe – Mali esindaja oligi võrreldes ülejäänud seltskonnaga erakordselt kõhn!

Kõhnad poisid õiendasid oma asetuse pärast vaesustabelis tükk aega, samas kui näiteks trullakamad kongolased naersid.

Ka ainus ruumis olnud eestlane naeris.

Laupäev:
City of Freedom

Toakaaslane Remo sai vaksalist rongide sõiduplaani uurides kaela sellise ämbritäie “karjuvat kõneviisi”, et kogus enne piletihindade küsimist terve päeva ühiselamus vaimujõudu. See on ainus häirivam Nõukogude aja igand Voronežis. Lärmavad klienditeenindajad.

Ülejäänud igandid tunduvad kuidagi põnevad. Lenini kuju keset peaväljakut. Kolakas sirbi ja vasaraga püramiid teaduskonna juures ristmikul: “Voronež – gorod vojennoi slavõ”.

90ndatel oli Lõuna-Venemaa tööstuskeskus Voronež üks “punase vöö” linnadest, kus võimu säilitasid kommunistid; tagajärjeks riiklike rahade kokkukuivamine. Praegu on tänavaservad täis putkamajandust ning null-kuutega vahelduvad tankimõõtu džiibid.

“Linn areneb,” mõtiskles keegi õppejõududest. “Aga alles viimasel ajal.”

Pühapäev:
Pribaltika

Pühapäeval tirin arvutisse “Olukorrast riigis” ja mõtlen, miks jõutakse siin meie päritolu kohta uurides kohe elujärje-teemani.

“Eesti?” meenutavad sõbralikumad poemüüjad. “Aa – Pribaltika! Rikas riik! Seal on kindlasti parem?”

Huvi on siiras, ometi – seleta erilisest “dušast” palju jaksad, ikkagi ei oska nad meie Venemaa-ihalusse justkui kuidagi suhtuda.

Mõtlen isegi, kas tahaks – või üldse oskaks – päriselt Venemaal elada. Et kas ja millal saaks põnevalt impro­visatsioonilisest bussiliiklusest, venivast bürokraatiast ja restoranvaguni-vennastumistest raamatulik spliin.