Midagi sügavalt isiklikku on Rein Langi tegemistes alati olnud. Tema tollasest vihasest kriitikast võimulolijate suhtes aimus juba iseseisvuse esimestel aastatel kirglikkust, mida kontrollis juuraharidusega inimese täpne, sageli stiilipuhtasse sarkasmi ulatuv väljendusviis. Ja üleolevus, mis tänaseks on paisunud mõõdutundetuks arrogantsuseks, mille lihvitud koore alt murrab aeg-ajalt välja ehe labasus. „T..a, raisk, sellist ila pean kuulama!“ Mäletate ju küll. Küllap ütleks nõnda nüüdki, ainult amet ei luba.

Kuue tänase ajalehe valgete lehekülgedeni viinud aktsioon jätab vähemasti väliselt enesega kõigiti rahuloleva Langi eeldatavasti külmaks. Mis võiks üldse kõigutada üht parajalt paksu meest parimais aastais, kes on jõudnud võimuni, mida keegi ei paista ohustavat? Jah, teada on, et erakonna sees teda eriti ei armastata. Aga mis loeb armastus, kui on võim. Kui saad viimaks ära väänata kõigile neile, keda pikki aastaid sallinud ei ole, ei mõelda sellele, mida võidakse sinust kirjutada nekroloogis.

Millest õieti tekkis Rein Langi viha ajakirjanduse vastu, on tagantjärele raske seletada. Kas sellest, kui keegi kuskil kommentaarides tema kohta sandisti ütles? Või siis, kui miski temale alluvatest ametkondadest välja lekkis ja pressis viidati, et temalgi võiks olla vastutus? Jah, miks struktuurid ikkagi lekivad nagu katkine solgiämber? Või juba siis, kui meediaärimees siirdus poliitikasse, vahetades nn neljanda võimu „tõelise“ võimu vastu? Kes seda enam täpselt teab. Võib-olla kõik asjaolud kokku.

Mis netikommentaaridesse puutub, siis selle töö paistab Langi asemel ära tegevat hoopis Vjatšeslav Leedo. Selle loo lõpp võib sundida netiportaale oma ärimudelit muutma, ja see oleks äärmiselt vaevaline ettevõtmine. Missugused võiksid aga olla ajakirjanduse sisulise poole suukorvistamise eelnõu tõelised viljad, juhul kui eelnõu peaks seaduseks saama, on raske ennustada. Kõik oleneb kohtupraktikast, esimestest kaasustest. Aga hirmu õhkkond on tekitatud juba nüüd. Asi ei ole mitte niivõrd selles, et ajakirjanikud kardaksid vangi minna, vaid palju enam selles, et inimesed ei julge enam ajakirjanikele rääkida sellest, mida teavad.

Iseenesest ei teki Langi seekordne eelnõu siiski tühja koha peale. Teatav valmidus vabaduste piiramiseks „turvalisuse nimel“ on ühiskonnas täiesti olemas. Paralleele omaaegse vaikiva ajastuga hõljub õhus, näiteks: teeme väiksema riigikogu, milleks neid muidusööjaid seal pidada. Nn laia üldsust aga ei erutaks mõne ajakirjaniku vangipanemine kuigivõrd, sest ajakirjanduse maine ei ole kaugeltki nii hea, kui süsteemis sees olijad näivad arvavat.

Natuke on võitlus vaba ajakirjanduse eest ka võitlus võimu pärast. Sest nõnda, nagu leidub ülbureid poliitikute seas, leidub neid ka ajakirjanike hulgas. Nõnda, nagu poliitikat ei tehta enamasti puhaste kätega, ei tehta ka ajakirjandust sugugi alati ainult avalikest huvidest lähtudes. Ja seda mitte selle pärast, et ajakirjandus on ühtlasi äri, mis peab tooma leiva lauale ja riide selga. Vaid eelkõige selle pärast, et ka pressis töötavad luust ja lihast inimesed, keda aeg-ajalt vaevab tahtmine kellelegi „ära panna“.

Ja nüüd ootab ajakirjandus „abi“ riigikogult, keda muidu nimetatakse kummitempliks. Riigikogu palgad on olnud kogu pressi lemmikteema pikki aastaid, peale selle kõik need riigikogulaste öised prassinguid restoranides (kohtumised valijatega) ja arutud bensiiniarved ja... Üks ajaleht ei pidanud isegi paljuks riigikogulaste palkade asjus allkirju koguda, sekkudes nii selgelt ise poliitikasse. Mida üks väljaanne tegema ei peaks.

Kui suur on aga lootus, et riigikogu vaatab Langi eelnõu nn erapooletu pilguga, mõeldes selle üle, mis õigupoolest saab ühiskonnast, kui seadus teeb ajakirjandusega seda, mida Lang tahab? Pole võimatu, et igal riigikogulasel tuleb meelde midagi ebameeldivat, mida tema kohta on ajakirjanduses kirjutatud, ja ta vajutab nuppu hoopis nii, nagu Langile sobib. See oleks õudne küll.