Vaatajale jääb igal juhul tunne, et ta ongi juhatatud saladuse juurde, et nüüd ta tõesti teabki, kuidas näha kastepiisas universumi, sügisese lehe tuules plagisemises kogu loomise ilu ja täiust, igavest armastust.

Kõrveri eelmine muusikadokumentaal “Äraoldud päevade summa” portreteeris Eduard Tubinat. Ka seal oli autori sooviks leida aupaiste tagant üles see kõige olulisem, inimene.

Tüüri film räägib muu hulgas ka oma koha otsimisest ja sellest, et iga inimese tegu võiks ideaalis olla üks udusulg kaalukausile, mis suunaks maailma harmoonia poole. Kus on see koht, kus Kõrver ise end kõige paremini tunneb, ja mida võiks see film kui udusulg universumi lisada? “Eks see paik või see seisund, kus või milles on kõige parem viibida, tuleb kõigepealt enese seest üles leida ja siis saab hakata seda täiendama ja seostama mõne geograafilise asukohaga. Aga kui see tund ja veerand kinosaalis Erkki-Sveni muusikat ja mõtteid kuulates aitaks kellelgi seda kohta enda sees paremini üles leida või mõista, siis seda ei olegi ju nii vähe.”

Kõrveril on käsil juba järgmine suurem projekt tööpealkirjaga “Harjumuse jõud”. Film valmib koostöös semiootik Kaie Kotoviga ja kõneleb inimese ja keskkonna vahelise konflikti tagamaadest. “Püüame selle filmiga vastust otsida küsimusele, kas see, mis ilmutab end meile keskkonnakriisina, globaalse kliimasoojenemise või lokaalsete ökosüsteemide hävimise kujul, on ikka keskkonna kriis – või on ehk tegu hoopis meie endi tõekspidamiste, püüdluste ja harjumuste kriisiga?”