Katkusümptomitest annab väga detailse ülevaate prantsuse eksistentsialistlik kirjanik Albert Camus oma raamatus „Katk". Rotid on nii ehk teisiti selle raamatu peategelased. Katku puhkedes ei tahtnud paljud seda tunnistada, et tegemist on musta surmaga. Püüti meeleolul mitte lasta langeda ega lasta ennast rottidest segada, kuigi näriliste lõpnud surnukehi leidus rohkem, kui oleks ehk soovinud. Ka tol ajal kinnitati, et parem oleks sõna rott mitte enam tarvitada. Paraku sellest polnud abi. Rottide ja nendega leviva katku eitamine ei toonud kellelegi leevendust. Katk levis tohutul kiirusel ning tegi kohutava laastamistöö. Muidugi, peeti pidu ka katku ajal.

Meil Eestis on juba mõnda aega endale teed murdmas ühikarotid. Nad tulevad igal esmaspäeval Kanal 2 kaudu meie kodudesse. Võiks ju mõelda, et las nad tulevad, ma vahetan kanalit ja rotid minu elamispinnale ei satu. Selles aga ei tasuks üleliia kindel olla. Kui nad esialgu ehk visuaalselt ja verbaalselt meie kodusid ei ründa, siis ometi ka ühikarotid levitavad hedonismi- ja nihilismikatku. Väga suur osa Eesti noortest on selle viiruse osas väga vastuvõtlikud, paljud on juba nakatunud ning mõni vaagub juba hinge, aga show must go on! Ühikarotid pakuvad kellelegi tsirkust, teistele aga leiba. Ühikarottide kaudu leviva viiruse tõkestamiseks ei teata veel ühtegi vastumürki, sest ka paljud „eksperdid" ning äraostmatud „spetsialistid" on nakatunud katku ega soovi ühikarottidest rääkida. Neid pole lihtsalt olemas. Või kui on, siis on nende näol tegemist süütute loomakestega, kes oskavad tasuta lahutada eesti noorte mõru meelt.

Ühikarotid kujundavad vaimselt, emotsionaalselt ning sotsiaalselt ebaküpsete noorte mina- ja maailmapilti, väärtushinnanguid ning hoiakuid, käitumisnorme ning tabusid. See on ühikarottidel päris hästi õnnestunud. Õpetajana panen kõhedusega tähele, kuidas 6-8 klassi õpilased samastuvad mõnega nendest rottidest. Nad võtavad omaks mõne ühikaroti identiteedi, jäljendades neid ülima täpsuse ning emotsionaalsusega. Neil on nüüd eeskujud ja iidolid olemas, keda ei pea kaugete rockistaaride seast otsima. Eesti ühikarotid ruulivad. Metamorfoos on olnud täielik.

Ka oma või sõprade nimed on nüüdsest asendatud ühikarottide omadega. Vahest on selline tunne, et mul on klassitäis ühikarotte, sest normiks on perverssused kõnes ja kirjas, alkoholi ja narkootikumide tarbimine, vaimne ja füüsiline sado-masohistlik vägivald ning igatlaadi läbustamine. Ärge tulge vastu väitma, et nooruk teeb vahet reaalse ja irreaalse, reaalse ja virtuaalse vahel. Need piirid on üha rohkem ja üha kiiremini hägustuvad. Nõmeduse, vulgaarsuse ning perverssuste demonstreerimine ning sellega kaasnenud pealtvaatajate (loe: õpilaste) ovatsioonid juurutavad meie noorukites põhimõttelist suhtumist iseendasse ning oma kaaslastesse. Kui sa esmaspäeva õhtuti ei vaata ega naudi ühikarotte, siis sind lihtsalt pole olemas. Katk levib juba ka algklassidesse. Paljud on nakatunud ning igaks juhuks püüavad suuremate lastega kaasa naerda. Labasus ja nilbus on omaette väärtusteks. Kui ka õpetaja ei suuda ühikarottide teemal vaimustusega kaasa rääkida, siis ta on heal juhul luuser.

Sõda on fun, vägivald on fun, enesehävitamine on fun, hoorus on fun, kaksikmoraal on fun jne. Esialgu me ei pea kartma moslemi terroriste. Neid võib leiduda lausa klassiruumis. Isegi Ilmar Raagi film Klass leidis paljude noorte poolt parodiseerimist, sest film pakkus palju lõbu ning nalja, vastupidiselt tegelikule taotlusele. Paljud noored ongi juba (ehk mitte lõplikult) immuunsed igasuguse vägivalla ja perverssuste suhtes. Meelt on ju vaja lahutada, pingeid on ju vaja maandada - siis tulevadki appi ühikarotid, kellel juba ideedest ja meetoditest puudu ei tule. Ja nii peetakse ka meil pidu katku ajal. Peaasi on see, et meeleolu ei tohi langeda. Seda on vaja pidevalt üleval hoida - tapmiste ja vägivalla, mõnuainete propageerimise ning labasuste tolereerimise kaudu. Valu, kannatus ja kaastunne on out. Meelelahutustööstus vajab üha uusi ja suuremaid rahasüste, et keegi ei hakkaks mõtlema elu mõtte ja tekke üle, iseenda ja oma tuleviku ning igaviku üle. Need on vaja kõik juba eos lämmatada ning kummutada. Ja kes julgeb siinjuures väita, et noored on hukas ja seda mitte meie „toetava" käe läbi.

Ka paljude gümnasistide jaoks on elu ja selle mõtte üle mõtlemine täiesti mõttetu. Raamatute lugemine on mõttetu, kaunite kunstidega tegelemine on nohikute ja luuserite pärusmaa. Nemad ootavad reedest päeva, et siis 2-3-ks päevaks kärss likku panna, mitte millelegi mõelda, unustada, kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu ma lähen - ja ühikarotid sellist katku-alternatiivi just pakuvadki.

Kes ja kus pakub vaktsiine? Tegemist on hoopis tõsisema hädaga kui seagripp.