Ega iga linnamees viitsi sinna Soomaale üleujutusi vaatama sõita. Ja oma Veneetsiat meil kah pole. Vaja oleks vaid ühte hakkajat meest. Sellist, kes taipaks äärelinna külades kanuumatku korraldada. No inimestele meeldib ju käia piilumas, kui jõukalt ligimesed elavad. Miks mitte seda teha siis kanuudega tänavaid kündes? Muidu vahitakse läbi autoakende, nüüd oleks vähemalt värske õhu ja füüsilise pingutuse võimalus. Ja kohalikud inimesed saaksid oma eramu akendest möödujatele kuuma teed ja pirukaid müüa. Vahest saunagi kutsuda.

Teisipäev,
6. aprill


Nii. Täna tegin oma hooaja viimased paaristõuked. Olen peaaegu et paranenud mind aasta alguses ootamatult tabanud haigusest nimega suusakepigripp. 24 aastat suutsin tervena püsida, vastu panna füüsilisele pingutusele, mis kaasneb suuskadega mööda metsaaluseid ringi komberdades. Aga sel aastal murdusin. Pole miskit imestada kah – vanuse kasvuga nõrgeneb organismi vastupanuvõime. Vähe puudus, et oleksin mõnest suusavõistlusest osa võtnud. Väärikas vanuseklassis 40+. Klassikadistantsil loomulikult. Kõik eeldused selleks olid olemas – vanus, veneaegsed Visu suusad, pruunid kvaliteedimärgiga Kiievi suusaapad, Elfi kirjadega importsuusamüts ja ämmalt laenatud, minu sportlikku keha rõhutavad sirbi ja vasara ornamendiga kaunistatud villased spordidressid. Järgmist hooaega jäävad ootama vanad pruunid pütilauad kuuekümnendatest aastatest. Kui suusatada, siis stiilselt!
Kolmapäev,
7. aprill

Täna on Toompea-esine jälle pensionäre täis. Protestivad pensioniea tõstmise vastu, mis on eriti groteskne. Justkui see seaduse muudatus nende elu muudaks. Aga mis sellel vanainimesel muud ikka teha kui omasugustega rahvatantsus, näputööringis või piketeerimas käia. Hoopis meie oleksime pidanud seal lärmama. Kole muidugi, kui pead terve elu rügama. Statistiliselt on suur osa eesti meestest 65. eluaastaks surnud, naised on natuke vastupidavamad. Hea, kui majalaenu jõuad ära maksta, hauas aega puhata küll. Kui riik meist hooliks, võiks vähemalt meestele pakkuda igal aastal ühe-kahe kuu pikkust palgalist puhkust riigi kulul. Vastutasuks võiksime siis oma pensionist loobuda. Kasutada seda ju niikuinii pole võimalik.
Neljapäev,
8. aprill

Kas teate, et toonekured on juba poolest märtsist kohal? Päris kummastav oli vaadata neid pesa otsas kössitavaid pikakoivalisi, ümberringi laiutavate lumeväljade keskel.

Huvitav, kas siinne külm tuul, vihm ja lumelörts masendab neid samamoodi kui Egiptusest naasnud eesti turisti?

Reede,
9. aprill

Lumi on läinud ja metsarahval pidu. Ka metskitsedel, keda paks lumevaip eriti segas. Nüüd on toiduga jälle kõik hästi ning ka vaenlase eest saab kiirelt plagama.
Laupäev,
10. aprill

Viimasel aastal on minuga palju kummalist juhtunud. Sügisel ostsin ühe rahahädas külamehe käest korraliku spinningu. Et hea kodurannas lanti visata. Esimesed kalalkäigud tipnesid küll ühe hea landi kaotusega, lõhet ega meriforelli aga kahjuks koju ei toonud. Täna avasin kevadise kalapüügihooaja ja oh imet – kohe edukalt. Ei olnud vaja ei haakida ega kahva välja võtta. Õigupoolest ei saanud arugi, et ogalik konksu otsa jäi. No sain endast saagiga nüüd vähemalt Kalale.ee lehekülje jaoks pildi teha. Õige eesti mees omab ju ikka kontot seal, mitte Facebookis :)
Pühapäev,
11. aprill

Et Teppo lõõts karud ka tantsima ­paneb, pole kahtlustki. Aga kummalisel kombel paneb ta laulma ka mu koera, kes näiteks karmoškamängu peale ­silmagi ei pilguta. No eks see laul on ­esialgu muidugi siiski selline arglik ja kobav – täpselt nagu minu pilli­mängki. Igastahes jääb mõistatuseks, kas koera erutab Teppo unikaalne pillitämber või tahab ta mulle lihtsalt öelda – mis sa kääksutad, kui ei oska!