Teemaõhtu: Joone vägi
Pühapäeval, 25. aprillil ETV 2 kl 19.45–00.44
Joonisfilmid: Bermuda, Kolmnurk, Viola, Krokodill, Armastuse võimalikkusest, Karl ja Marilyn, Mont Blanc, Weitzenbergi tänav, Köögi dimensioonid, Ja teeb trikke, Eine murul, Elu ilma Gabriella Ferrita, Frank ja Wendy.
Vanasti oli naljameestel kergem. Jüri Järvetil tarvitses vaid ühes teatrietenduses öelda: “Ära vääna rannet”, teha enne viimast sõna paus ja kõik said aru, et öeldi: “Ära vääna, Rannet!!!” Ainus võimalus pilada pealekaebajalikku rahvakirjanikku. Olime valmis vastu võtma vähimatki nalja, mil ühiskondlik tagamaa. Kui kuristiku serval vedasid kaigast kaks meest ja puändiks oli nende pikaajalise võrdse võitluse tulemusel käte ümber tekkinud ämblikuvõrk, siis lugesime sellest välja stagnaühiskonna lahendamatuid vastasseise. Vaid hiinlased ja endine idablokk tundis Priit Pärna totalitaarühiskonna pildistuses “Eine murul” ära sugulasühiskonna, ameeriklased pidasid seda kummaliseks sürrealismiks.
Kirjutasin nii pärast kõikide Eesti uue iseseisvusaja joonis- ja nukufilmide (aastaist 1991–1997) näitamist Pärnu Kultuurikeskuses aprillis 1997. See pakkus võimalust jälgida meie animatsionistide vabanemisprotsessi painavast ängist ja allegooriast. Uue iseseisvusaja esimese aasta tööd olid ajastu kummaline peegel. Inimsuhetes painas tõsimeelne grotesk ja olustikus Lasnamäe naljad. Naljaanimatsionistide uue põlvkonna esindaja oli siis 25aastane Priit Tender, kes sama vana kui Pärna poeg. Tema tegeles juba “puhta vaimukuse” probleemidega.
Nüüd on uuesti “väikese festivali mõõtu” filmiõhtu, 13 head eesti joonisfilmi, millest iga vaataja saab valida:
“Bermuda”, 1998. R: Ülo Pikkov.
“Kolmnurk”, 1982. R: Priit Pärn.
“Viola”, 1999. R: Priit Tender.
“Krokodill”, 2009. R: Kaspar Jancis.
“Armastuse võimalikkusest”, 1999. R: Janno Põldma.
“Karl ja Marilyn”, 2003. R: Priit Pärn.
“Mont Blanc”, 2001. R: Priit Tender.
“Weitzenbergi tänav”, 2002. R: Kaspar Jancis.
“Köögi dimensioonid”, 2008. R: Priit Tender.
“Ja teeb trikke”, 1979. R: Priit Pärn.
“Eine murul”, 1987. R: Priit Pärn.
“Elu ilma Gabriella Ferrita”, 2008. R: Priit ja Olga Pärn.
“Frank ja Wendy”, 2005. R: David Snowman (a.k.a. Priit Pärn, Kaspar Jancis, Ülo Pikkov ja Priit Tender).
Vaimukat perekomöödiat “Kolmnurk” ei tahetud omal ajal võtta Nõukogude Liidu ekraanidele, sest “nii polnud veel keegi nõukogude joonisfilmis naist joonistanud”. “Olgu see siis esimene kord!” lausus Pärn. “Eine murul” tuli välja perestroika-ajal 1987 ja sai suure tunnustuse Euroopa, Aasia, Ameerika ja Austraalia filmifestivalidel. Ja sõnavabamas nõukogude ühiskonnas anti filmile Nõukogude Liidu “Oscar” Nike parima animafilmi eest. See kurbnaljakas film tavakodaniku absurdsest argielust silmitu totalitaarbürokraatia labürintides oli hästi mõistetav Kesk-Euroopa ja Hiina publikule, ameeriklane võttis seda kui Swifti Gulliveri reisi Balnibarbi maal.
Vaimukas poliitiline ebakorrektsus on “Frank ja Wendy”, milles kaks Ameerika salateenistuse agenti tegutsevad jaburas maailma ohukoldes nimega Estonia. Esilinastus see müstifikatsioonrežissöör David Snowmani nime all.
Aasta filmi Neitsi Maali auhinna on saanud joonisfilm “Mont Blanc”, mis “esteetiliselt võluvas stiilis kasutab täpselt ja maaliliselt lühivormi kõiki võimalusi. “Mont Blanc” mõjub kui puhta kunsti puudutus.”
Väikevormi võit näitas muidugi ka tolle aasta mängufilmi nõrkust.