Vilja Kiisler : Vabale inimesele ei saa kotti pähe tõmmata
Maailmas on vähe tegevusi, mis oleks inimeselapsele nii rasked nagu mõtlemine. Üldiselt lükatakse seda edasi nii kaua kui vähegi võimalik, ja aetakse asju vanamoodi edasi. Piirini, mil enam tõesti muidu ei saa. Ühtse Eesti ajutrust jõudis äratundmisele, et Eestis on see aeg käes - aeg aru saada, et kõike viimseni ei saagi Ansipi ja Savisaare süüks panna. Et poliitika ei peagi tähendama ainult seda asja, mida aetakse parteide tagatubades, vaid et ise saab ka midagi ära teha. Või kas ikka saab? Mina? Mida mina saan teha? Mida ma õigupoolest tahan teha, mida soovin muuta? Need on ebamugavad küsimused, kui ollakse harjunud kõigis hädades ainult valitsust süüdistama ja iseennast vastutajate hulgast maha kandma.
Mulle nad meeldisid, need suurkogulased. Sümpaatne oli see inimlik lihtsus, millega nad pärast maskid maha võtsid ja poliitikutest inimesteks tagasi muutusid. Kõik ausalt „ära rääkisid" ja isegi vabandust palusid - nende poliitikute käest, keda parteikaaslased selja taga mustanud olid. Maski avalikkuse ees maha võtta ei julge ükski päris poliitik eales. Rahvameest mängida ja omamehelikkust etendada, seda küll. Aga üldiselt kasvab poliitiku mask poliitikule nii kõvasti ette, et paljudel juhtudel see enam ära ei käigi. Arvatavasti tuleb sellega ka duši all käia ja magama heita.
Nii mõnegi avaliku elu tegelase ja arvamusliidriga saime aga tänu suurkogule pisut tuttavamaks. Suhtekorraldaja Ivo Rulli vastumeelsus poliittehnoloogiate paljastamise suhtes on arusaadav: eks ole ta ju ise ka poliitikutele õpetanud, kuidas oma „toodet" rumalatele valijatele maha müüa. Muidugi on ebameeldiv, kui keegi need võtted n-ö koost lahti võtab ja ära seletab. Linnar Priimäe pessimismi - olevat tapetud viimanegi usk poliitika võimalusse - ma samuti ei jaga. Sellist järeldust on võimalik teha ainult siis, kui poliitikat käsitleda väga kitsalt. Ja ega Priimäe puhul ei tea ju ka kunagi, kas ta arvas selge või kumamisi peaga. Tema puhul on kindel on vaid üks: Edgar tegeleb sellega.
Savisaar muidugi tõlgendas etendust endale sobivalt ehk Ansipi valitsuse kriitikana ja sättis ennast suurkogulastele osaks saanud tähelepanu paistele sooja. Puudus veel, et ta oleks Semperi või Ojasoo endale kuskil vägisi kaenlasse haaranud ja kaasas olnud piltniku abil fotole püüdnud, nagu ükskord juhtus vaeste suusatajatega. Üldiselt ei olnud poliitikud kiidusõnadega kitsid. Enamik taipas, et kasulik on seda ettevõtmist tunnustada, muidu on oht tagurlasena välja paista.
Erandi moodustas kaitseminister Aaviksoo, kes kirjeldas oma ajaveebis, kuidas Ühtne Eesti ta lausa skisofreenilisse olukorda pani. Tulid mingid Ojasood ja Semperid, keda päriselt - st poliitiliselt - olemas ei olegi, ja mõjutasid suuri rahvahulki. Neil on võim, tõdes Aaviksoo, järelikult nad peavad vastutama (nagu poliitikud seda teeksid!). Aaviksoo tundis end koguni solvatuna, sest kahtlustas, et tema peal katsetati neurolingvistilist programmeerimist - programmeerides teda võimu võtma. Aga kuidas võtta võimu, kui ollakse juba võimul? Keeruline, väga keeruline.
Enim jahmatas mind siiski Mihkel Mutt, kes pani Ühtse Eesti tegijad ühte patta Sami Lotila suguste poliitiliste käsikiimlejatega, kelle ainus eesmärk on tähelepanu saada (muide, vaevalt on see Lotilagi ainus eesmärk). Olen päris kindel, et tähelepanu saamiseks olnuks suurkogu korraldajatel ja teokstegijatel märksa vähem sisemist jõudu ja süvenemist nõudvaid võimalusi.
Ajakirjanike hulgast jäi kõige negatiivsemale seisukohale meeste-naiste-teemaliste hittlugude superstaar Priit Pullerits, kes ei saanud lõpuni aru, mis asja see Ühtne Eesti ajab. Tema esitas neile lihtsa küsimuse, mis eeldas jah- või ei-vastust, ning ei saanud seda. Järelikult on tegemist hirmsate hämajatega. Pullerits olevat asja arutanud tippajakirjanik Tarmo Vahteriga, kes olevat kinnitanud, et Semper ja Ojasoo tõmbasid ajakirjanikele koti pähe. Rohkem huumorimeelt, kui ehk tohib paluda! Kõik, millest esimese hooga aru ei saa, ei pruugi olla jama. Väga tõsised asjad on mõnikord naljakad, ja vastupidi. Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Seda viimast ei looda suurkogu ajutrust - mis oli muljetavaldav - isegi. Kui ikka inimestele kuulutatakse, et nad on vabad ja tohivad oma peaga mõtlema hakata, siis on täiesti normaalne, et mõningad juhtmed esialgu kokku jooksevad. Mõned juhtmed võivad lühisesse jäädagi, aga sellele vaatamata usun, et tasapisi teeb suurkogu ühiskondlikus teadvuses oma tööd edasi. Jah, kahju, et ETV otseülekannet ei teinud. Valimiskoolid on siiski veebis veel alles. Vaadake ometi, kes veel näinud ei ole!
