Muidugi tekkis skandaali puhkedes õigustatud küsimus, miks ikkagi Maria ja Helena lossis elavad ning mis inimene on nende ema. Tüdrukute ema Maris Leif kõneles Õhtulehes: „Lihtsalt see, et raha pole. Maalikunstniku elu on niivõrd raske, tervis on nende pingete ja stressiga nii halvaks läinud, väljas ma ei saa praktiliselt üldse käia, mul on külm kogu aeg. Mul on kohutavalt raske, sest ma ei suuda raha teenida."

Ja edasi: „Mäletan, et kui Helena oli veel pisike, polnud meil kodus terakestki süüa. Viimases hädas küsisin isalt sada krooni. Et kui sa ei anna, siis pean minema prügikasti kallale, olukord oli nii tõsine... Ja isa ütles: kui teised käivad prügikastides, miks sina ei või?" Rängad sõnad olid Marisel varuks ka Ingrid Rüütli kohta: „See kõik on väga masendav olnud. Lapsest saati on ema mulle öelnud: sa oled hull! Sa oled skisofreenik!"(Samas)

Hiljem selgus, et kaugeltki mitte kõik Leifi jutus ei olnud tõsi. Arnold Rüütel oli tema nimele kirjutanud kinnisvara: Leifile kuulus nii korter kui ka kinnistu Tallinnas ning parasjagu skandaali aegu oli ta müüki pannud talle kuuluva palkmaja koos krundi ja rannaribaga Saaremaal. Tuli ka välja, et isa on tütrele mitut puhku raha andnud ning lubanud tal Paslepas elada. Viimast kinnitas isegi presidendi kantselei pressiesindaja, jättes siiski vastamata küsimusele, kui tihti tüdrukud emaga kokku saavad.

Maris Leifi vanim laps, Maria ja Helena poolvend Sander Laumets oli ema intervjuude pärast äärmiselt nördinud: „Ema ei ole kunagi endaga korralikult hakkama saanud ja seetõttu on vanaisa teda alati ka kõige rohkem hoidnud ja poputanud. See on siis see tänu nende heategude eest, mis vanaisa talle osutanud on." (Vt Õhtuleht)

Missugune on lõplik tõde Rüütlite perekonnaasjade kohta, ajakirjandus mõistagi enam uurima ei hakanud. Ehk kohkusid ajakirjanikud ka ise pisut ära: ebastabiilsete inimeste (palun vabandust termini pärast, tarvitan seda parema puudumisel) intervjueerimise kogemusi on meie mail vähe, seadused seda ammendavalt ei reguleeri (ka mitte tänaseks kehtiv isikuandmete kaitse seadus, mida tollal olemas ei olnud), ajakirjanduseetika koodeks on selles asjas liiga üldsõnaline. Keegi ei teadnud siis - ega tea ilmselt tänagi - täpselt, kust jookseb sündsuse piir. Mis minu meelest Maris Leifi juhtumis siiski ilmselgelt ületati.

Kuigi Leifi poolt avaldatu pidi presidendipaarile olema kohutavalt ebameeldiv, ei asunud Rüütlid „hüljatud" tütrega leheveergudel arveid klaarima ning ei teinud talle ka takistusi rääkida seda, mida ta rääkida soovis - või vähemasti ei olnud katsed teda takistada tulemuslikud. Ka ei keeldunud Rüütlid tookord ebameeldiva juhtumi kommentaaridest. Nad selgitasid toimunut - mitte küll meelsasti ja detailselt, aga nad siiski tegid seda, pugemata väite taha, et kadriorgialased, presidendipaari lapselapsed ja nende sõbrad, olid alaealised. Skandaaliaegne kriisikommunikatsioon ei olnud ehk ideaalne, aga rahuldav vähemasti.

Miks keeldub president Toomas Hendrik Ilves oma tütre Juulia ähvardamisjuhtumit kommenteerimast, ei ole avalikusele teada. Kadrioru ametlikku seisukohta jääb kordama ka presidendi poeg Luukas Ilves: "Ma arvan, et alaealine inimene, kes pole soovinud avalikkuse tähelepanu ja kes on kuriteo ohver, ei ole legitiimne avaliku huvi objekt." (Vt Delfi)

Muidugi leidus neid, kes nägid lossipidude avalikustuleku taga osavat poliitilist ajastatust kindla kavaga Rüütlile teiseks ametiajaks Kadriorgu jäämine võimatuks teha. Tagantjärele ja nüüdses kontekstis võiks aga pigem väita, et lossipeod ja selle juurde käiv meediakära ei olnud kindlasti see põhjus, miks Rüütel Ilvesele kaotas. Ka ei suutnud Rüütlite mainet kahjustada Maris Leifi intervjuud. Pigem tundis avalikkus teatud ebalust ja ebamugavust, Rüütlite suhtes aga tekkis inimlik kaastunne: nende pereelu pole olnud lihtne, nende väärikus sellega toime tulla ent peaaegu et imetlusväärne. Arnold ja Ingrid Rüütli maine on ka tänasel päeval vägagi positiivne.

Missugune ka ei olnuks Juulia Kristiine Ilvesele osaks saanud väljapressimise sisu ja põhjus, on lähemad selgitused teretulnud. Avalikkuse huvi selle juhtumi suhtes on suur ja igati põhjendatud. Õhtuleht on tänaseks kokku kogunud materjali, mida Juulia ise on enda kohta internetis avaldanud. Seda on üllatavalt palju. Vaevalt soovib presidendipaar ja kantselei, et soovimatuid järeldusi hakataks tegema näiteks Juulia huvist nõiakunsti ja paganlike usundite vastu.

Räägitagu, mis tegelikult juhtus. Ükskord tuleb see lugu niikuinii välja. Eespool meelde tuletatud Rüütlite juhtum tõendab, et kaotada ei ole midagi, ainult võita.