„Kott tõmmati pähe ja algas sõit tundmatus suunas..."
Meid on teiste seas raske eristada. Kohvik kubiseb heledanahalistest klientidest, kellele mustanahalised kelnerid friikartuleid ja erineva suurusega lihatükke ette kannavad. Taamal süttivad esimesed vähestest linnatuledest, hiiglaslikud marabud on oma hiiglaslikesse pesadesse maandunud, kuid Kampala liiklus ei tõmba hetkekski hinge tagasi. Autosid on siin linnas tohutult; inimesi veelgi rohkem. Inimesi, kelle marraskil huultelt voolab veriseid lugusid, riskides kutsumata kuulajate tähelepanuga. Mõni neist võib istuda just praegu, siinsamas, meie kõrval.
Mahdadi säravmust silmapaar hüppab ühelt sisenejalt teisele, libiseb tagumises lauas istujaile, teeb seejärel ringi peale kogu kohvikule, et siis lõpuks minule kinnituda. Olen veendunud, et ta teab nüüd täpselt, kui palju inimesi kohvikus on, mis neil seljas on, millised on neid eristavad näojooned ja kui ta mõne päeva, nädala või kuu pärast peaks mõnega neist taaskord kusagil kokku jooksma, siis ta mäletab täpselt, millal ja kus on ta neid enne näinud. Mahdadil ei jää midagi märkamata, mällu talletamata, sest muud võimalust tal ellu jäämiseks pole.
Küsin, kuidas ta end tunneb. Ta naeratab närviliselt, püüdmatagi hirmu varjata: «Mu olukord pole hea. Iraani ajakirjanikuna tunnen end siin tõeliselt üksinda. Olen kaotamas oma talenti, kirjutamistaju. Kuid ma ei saa sellest siin kellelegi rääkida, veel vähem siinsele iraani kogukonnale. Olen alati arvanud, et mida vähem minust ja minu loost teatakse, seda ohutum mulle. Ent ikkagi teatakse piisavalt. Ugandal on Iraaniga väga soojad suhted ning raha eest võib siin tellida ükskõik mida. Mu tegemistel, suhtlemistel hoitakse hoolega silma peal, sest sõnavabadusest ja demokraatiast ei saa ka siin riigis juttugi olla. Ja väljaspool ohtu olemisest seega samuti mitte»
Mahdad põgenes Teheranist 2007. aasta detsembris; iraani põgenikke on maailmas juba rohkem kui miljon. Ainuüksi viimase üheksa kuu jooksul on Iraanist sunnitud lahkuma üle 4000 inimese, kes nüüd ootavad Türgis, Pakistanis, Afganistanis või Iraagis põgenikustaatust, et sealt mõnda turvalisemasse paika edasi minna. Mõrvad, arreteerimised, piinamised, ähvardused, jõuga äraviimised, rünnakud ja eksiil lõiguvad iga iraanlase elujoont.
«Nende seas on kuulsaid ja vähemtuntud ajakirjanikke, fotograafe, professoreid, üliõpilasi, kunstnikke aga ka tavainimesi, sest võimud taipasid pärast valimisi, et kõik on meedia, mitte ainult ajakirjanikud,» selgitab Mahdad tasasel häälel, kuid ta valvas pilk ei peatu hetkekski. Kohvikusse sisenenud pruunis ülikonnas mees istub oma sülearvutiga kõrvallauda. Ta kiilaspeal pärlendavad higipiisad ning kuldsete raamidega prillid libisevad korduvalt laiale ninale. Meie pilgud kohtuvad ja ma imestan, et ta ei võta selle 30-kraadise kuumuse juures pintsakut seljast.
Varastatud valimised ja roheline revolutsioon
12. juunil 2009. aastal toimuvad Iraanis presidendivalimised. Valitseva Mahmoud Ahmadinejadi vastaskandidaadiks on Mir Hossein Mousavi, kelle võitu usutakse pimesi. Teherani tänavaid katab Mousavi kampaania roheline värv ning liikumise liidrid juubeldavad koos rahvaga juba enne tulemuste teatavaks tegemist.
Valimispäeva õhtul kuulutab Mahmoud Ahmadinejad end Iraani televisioonis ülekaalukaks võitjaks. Kaks-kolmandikku häältest, kinnitab president. Teherani katustelt kostuvad läbisegi karjed: «Surm diktaatorile!" ja «Jumal on suur!". Teleülekande jooksul toimub mitu elektrikatkestust. Täpselt kell kolmveerand kümme õhtul, mil presidendi kõne algab, on sotsiaalmeedia kaudu protestiks üles kutsutud kümned tuhanded iraanlased oma kodudes lülitanud sisse kuivatid, triikrauad, röstrid, mida iganes. Twitteri piiksud kuulutavad hiljem eesmärgi täitmist ehk laialdasi elektrikatkestusi Ida-Teheranis, Saris, Tabrizis, Isfehanis, Rodehenis, Saghezis, Lavasanis, Ahvazis, Khoramshahris, Dezfolis ja Jahromis.
«Me oleme veendunud, et presidendivalimistel toimus suuremastaabiline pettus ja inimeste protestid algasid samal päeval, kui tulemused teatavaks tehti. Režiim arvas, et need ei kesta kauem kui nädala, kuid nüüdseks on nad jätkunud rohkem kui üheksa kuud,» selgitab Mahdad silmnähtava uhkustundega.
Iraanis pole pärast 1979. aasta revolutsiooni midagi taolist aset leidnud. Meeleavaldustest kasvas välja Roheline Liikumine, lootuse ja ühtsuse sümbol, mille esimeseks motoks oli «Kus on mu hääl?". Protestiaktsioone korraldati nii koduriigis kui ka väljaspool Iraani piire. Tänavatel, katustel, läbi lahtiste uste ja akende ning muidugi internetis. Kuigi ainsa «Iraani rahvuslikke huve ohustava» mõtte eest Twitteris, Facebookis või blogis võid kindel olla, et su elu põrguks tehakse. Ja Iraani rahvuslikke huve ohustavad just vabadus(t)e, demokraatia ning inimõiguste nõudmised.
Presidendivalimistele järgnenud tänavarahutuste tõttu kulmineerus riigis meedia väljaannete sulgemine, tõkestati kommunikatsioon muu maailmaga ja välisajakirjanikud kihutati maalt minema. Iraani sõjaväe brigaadikindral Masoud Jazayeri sõnul on kõik välisajakirjanduse heaks töötavad iraani ajakirjanikud spioonid, see tegevus tuleks kuulutada kuriteoks ning «kurjategijaid» võimalikult rängalt karistada. Karme meetmeid kasutades vangistati tuhandeid rahumeelseid aktiviste, sadu ajakirjanikke ning Amnestia Internationali andmeil surid julgeolekujõudude rünnakute või arestimise tagajärjel 388 protestijat.
«Pärast valimistulemuste teada saamist pidasin protestiks nälja ja magamatuse streiki,» kinnitab Mahdad kirglikult. «Enamuse ajast jälgisin internetis uudiseid ning võtsin ühendust inimestega, kes oskaksid meid protestides aidata. Iraani valitsusel on näiteks uudistekanal Fars News (ingl. k - Farsi uudised), mida meie kutsume omavahel False Newsiks (ingl. k - valed uudised). Teiste valitsuse uudisteportaalide kõrval häkiti ka seda kanalit ning nõnda kolm-neli korda. Samal ajal proovisime Twitteri, Facebooki ja muu sotsiaalmeedia abil nii anda ise kui ka saada toimuva kohta võimalikult tõest infot».
Mahdad ei maganud ega söönud mitu ööpäeva järjest. Iraani, valimispettuse ning revolutsiooniiha kõrval ei eksisteerinud midagi muud. Muul ei olnud tähtsust. Ta luges veebist teateid, kirjutas palavikuliselt ise, suhtles foorumites, otsis märke kodumaa muutusest paremuse poole, mis ei saabunud kunagi. Närvid hakkasid üles ütlema, tervis tõrkuma, meeled tuhmuma. Kõik kordus jälle.
Mahdad oli kokkukukkumise äärel, kui sõber palus tal arvutist eemale hoida, protestiliikumises enam mitte osaleda, süüa ning magama jääda. Vastasel juhul tuleb tal jagatud korterist välja kolida. Alles sel hetkel taipas Mahdad, et Iraanis toimuv oleks talle juba teist korda elu maksma läinud.
Süüdi on terve süsteem
Kõik algas 1992. aasta märtsis, kui tapeti Mahdadi ema. Kuuldes, et ohver on baha´i usku, jättis politsei mõrva uurimise sinna paika ning perekonnas ei räägitud toimunust kunagi. Alles hiljuti sai Mahdad teada, et mõrvaga oli seotud ta moslemi usku isa, kelle juurde Mahdad pärast ema surma elama jäi. 17-aastaselt, pärast teab mitmendat tüli, viskas isa Mahdadi kodust välja. Teismeline veetis pea aasta sõprade, tuttavate ja sugulaste juures elades ning vahete-vahel isegi lageda taeva all mõnes Teherani uhkes pargis.
Samal ajal, 21. novembril 1998. aastal, leiti Iraani dissidendi Dariush Forouhar´i ja tema abikaasa Parvaneh Eskandari mutileeritud surnukehad nende Teherani kodust. Dariush Forouhari kehal oli 11 noahaava ja ta pea oli otsast ära lõigatud. Tema naise ihult leiti 24 noahoopi ning äranülitud rinnad. Mahdadile meenutas võigas sadism ta enda ema mõrva. Avalikkuse ette ilmus mitmeid saladuslikke surmajuhtumeid, kahtlaseid fakte ja toimuvat hakati nimetama Sarimõrvadeks. Nimi tähistab siiani Iraanis 1990-ndatel aset leidnud tapmislainet, mille ohvriteks olid eranditult Iraani Islami Vabariigi suhtes äärmiselt kriitilised intellektuaalid.
Mahdad hakkas asja uurima ning selle teemalisi artikleid kirjutama. Artikleid, mis tituleeriti valitsuse vastasteks, sest kõik uurimise juhtlõngad viisid võimuorganiteni. Ametlikult tunnistati Forouhari ja Eskandari mõrvas süüdi tolleaegne informatsiooni minister Saeed Emami. Tegelikult oli süüdlasi muidugi rohkem. Terve süsteem.
«Kui 1999. aasta juulis hakkasid Teherani üliõpilased protestima reformistliku ajalehe Salami sulgemise pärast, läksin ma toimuvat kajastama. Meeleavaldused toimusid kuus päeva järjest, surma sai 3 inimest ja 200 haavata. Pärast meeleavaldusi jäid rohkem kui 70 üliõpilast teadmata kadunuks. Meeleavalduste ajal arreteeriti kuni poolteist tuhat inimest ja nende seas ka mind. Meid viidi teadmata kohta ja peksti oimetuks,» jutustab Mahdad ärev tuli silmis.
Vanglast pääsenuna jätkas ta aktiivselt ebamugavate lugude avaldamist, kuigi tegi seda põrandaalustes väljaannetes, blogis või varjunime all ülikooli ajalehes. Mahdad hakkas kirjutama ka bahaide õiguste eest, mille tõttu arreteeriti teda korduvalt. Bahaide süstemaatiline diskrimineerimine ja ahistamine, mis hõlmab nii keskkooli- ja üliõpilaste koolist väljaheitmist, töösaamisvõimaluste piiramist kui ka bahaide vastast propagandat meedias, on viimaste kümnendi jooksul muutunud Iraanis aina agressiivsemaks. Ja rõhutute õiguste ning vabaduste eest võitlemine on Iraanis paratamatult poliitiline dissidentlus.
2001. aasta jaanuaris hakkab ajakirjas Noorte Maailm ilmuma Mahdadi igakuine kolumn, kus ta toetab järgmiste valimiste valguses Iraani Reformiliikumise juhti Seyyed Mohammad Khatamit.
«Sama aasta märtsis olin teel kontorist koju, kui kuulsin, et keegi hüüab mu nime. Pöörasin end ümber ja nägin meest, kes palus mul oodata. Korraga ilmus varjust välja teine mees ning mind suruti väevõimuga autosse. Mulle tõmmati pähe kott ja algas ligi tund aega kestnud sõit teadmata suunas,» meenutab silmnähtavalt pingesse tõmbunud Mahdad.
Kampala on selleks hetkeks täielikult pimedusse mattunud. Kõrvallauas istuv pruunis ülikonnas mees tellib uue mahla.
Uksed püsivad kindlalt suletutena
Iraani vanglatest ei tea keegi mitte midagi. Perekonnaliikmed ja sõbrad moodustavad kinnipidamisasutuste ees looklevaid järjekordi, mille kohal hõljuvad hirm ja lootusetus. Vangla uksele kinnitatud nimekirjad pole kunagi täielikud. Kui sealt otsitud nimi ka leitakse, siis keelavad ametivõimud vangiga kohtumise. Möödunud aastal saatsid 150 iraani advokaati valitsusele nõudmise, et vähemalt nemad võiksid vanglatesse siseneda, kuid uksed püsivad kindlalt suletutena.
«Mind juhatati tõugates läbi kitsa koridori kuni lükati väljaheidete järele lehkavasse kongi. Nad jätsid mind üksi. Jalgade all lirtsusid veeloigud, hais oli tappev. Kui nad tagasi tulid, võtsid nad mul koti peast ja ma nägin väga selgelt kolme mehe nägu. Neile ei paistnud see tõsiasi sugugi muret tegevat. Nad küsisid mu nime ja kui ma vastasin, virutasid nad mulle vastu suud. Nad uurisid mu tüdruksõbra kohta ja kui ma enam suud lahti ei tenud, siis löödi mind jälle. Nad ilkusid, et miks ma ei räägi, kas ma kardan ja mind peksti järgnevate tundide, päevade jooksul ikka uuesti ja uuesti. Päeval ja ööl polnud enam vahet,» raputab Mahdad pead.
Kui Mahdad küsis, miks ta vangi võeti, vastati talle, et nad tahavad teda aidata. Öelgu Mahdad vaid oma sõprade, kaastöötajate nimed ja nemad ütlevad, miks ta kongis istub. Mahdad keeldus. Nagu ta keeldus ka supist, mis talle toodi. Kui ta polnud mitu päeva söönud, siis vajutati ta peadpidi supi sisse. Leivakäär, mis talle kui koerale põrandale nina ette visati ning mis haises rooja järele, suruti talle samuti vägisi suhu.
«Siis tulid nad pea iga päev noaga ja tegid mu käsivartele mitu väikest haava. Mu nägemine ja kuulmine halvenes järsult. Ühel päeval läks nuga liiga sügavale ja tabas veeni, kust hakkas ohtralt verd purskuma. Nad võtsid räpase riidetüki ja toppisid haava sellega kinni. Nad küsisid, miks ma ennast tappa tahan... See oli Pärsia uue aasta paiku, mil tapeti mu ema. Ma olin kindel, et ka mina suren sel ajal,» lisab Mahdad ja näitab kümneid, lohakate õmblusjälgedega arme oma tõmmudel käsivartel.
Kolme nädala pärast lasti Mahdad vanglast välja. Ta käsivarred olid tuimad, taju segi ja väsinud. Teherani tänavatel hulkudes vasardas ta peas ainuke mõte vastu pidada, ellu jääda. Ja siis ta minestas.
Mõni aeg hiljem ärkas Mahdad sõbra kodus. Keegi oli ta teadvusetuna tänavalt lamamas leidnud ning üles korjanud. Tuttava tuttava kaudu leiti ka Mahdadi sõber.
«Mind opereeriti ja ma sain pisut psühholoogilist abi, kuid tegelikult elasin päevast päeva hirmus, et nad tulevad tagasi. Ja ma kahtlustasin kõiki. Alguses ei tundunud ametivõimude teravnenud huvi minu vastu sugugi kohutav, sest arvasin, et saan sellega ise hakkama, kuni lõpuks mõistsin, et kaalul on terve mu elu,» tunnistab Mahdad, kes ei rääkinud julmadest läbielamistest oma perele kartes, et see teadmine võib neile probleeme tekitada.
Ka kohustuslikust sõjaväeteenistusest pääsemiseks tuli abi sõbralt: Mahdad tunnistati nõrga närvikavaga meheks. Ametlik sõjaväest vabastuse kaart andis talle õiguse nüüd passi taotlema hakata. Selleks ajaks oli Mahdad kindel, et tema ainus võimalus elule on väljaspool Iraani.
Kõik kardavad, kõik kardavad
Paljud tunnevad, et elu ootab kusagil mujal, et Iraani jäädes toob vabaduse vaid surm. Kirjanikud Abas Maroufi ja Shahriar Mandanipour töötavad eksiilis, samuti Marjane Satrapi ja kunstnik Parastou Forouhar. Tuntud autorite nagu Hushang Golshiri, Azar Nafisi, Saadeq Hedayat, Ebrahim Golestan, Gholamhosein Seaedi ja Ali Dashti teosed on Iraanis keelatud. Filmirežissöör Jafar Panahi pääses tänu tugevale rahvusvahelisele survele vabadusse alles maikuu lõpus pärast kolme kuist vanglaaresti ning mida Iraani võimud põhjendavad kuiva «Panahi oli ettevalmistamas filmi valimisjärgsetest sündmustest» argumendiga. Mõni päev hiljem ilmub meedias uudisnupp, mis teatab Iraani kultuuriministeeriumi otsusest hakata kohalikelt filmitegijailt nõudma erilube linateostele, mis lähevad näitamisele välismaa festivalidele või kinosaalidesse. Uue reegli eesmärk on «mitte rikkuda Iraani imidžit väljaspool».
Valitsev režiim aga ei tegele ainult elavate hirmutamise ja tsenseerimisega. Iraani mõjuvõimsaim poeet Forough Farrokhzad jäeti välja äsjaavaldatud kirjandusantoloogiast ning mais toimunud Teherani raamatumessil polnud teiste keelatud autorite kõrval ka tema teoseid võimalik leida. Legendaarne Farrokhzad aga elab noorte iraanlaste seas edasi.
«Kõik kardavad, kõik kardavad, kuid sina ja mina, koos lambi, vee ja peegliga, meie ei kartnud,» tsiteerib Mahdad peaaegu pühalikult traagiliselt hukkunud luuletaja ridu. Hetkeks on ta tagasi Iraanis, Teheranis, tagasi oma kodus. Kuni kaugel huilgav autopasun äratab ta öises Kampalas. Pruuni ülikonnaga mees tõuseb kõrvallauast, heidab meile viimase pilgu ja tormab kohvikust välja. Teda ootab tumedate klaasidega Mercedes.
Mahdadi mustad silmad saadavad meest pikalt. Ja ta tunnistab siis, et on väsinud. Väsinud põgenemast, vaikimast. Väsinud hirmust. Ta tahaks midagi iraanlaste heaks ära teha, õppida edasi mõnes vaba maailma ülikoolis, leida mõttekaaslasi, kirjutada ning poliitiliselt veelgi aktiivsem olla. Kuid Uganda, Iraani suur sõber, pole selleks kõige õigem ega ammugi turvaliseim paik.
«Ma olen siin põhimõtteliselt samamoodi vangis, kui Iraanis. Kui mul ka peaks tekkima võimalus siit minema saada, siis püüaks nad mind igat moodi takistada. Dissidentide hääled vaigistatakse juba eos, sest nende piinad, nende surm sobib ideaalselt ülejäänud rahva hirmutamiseks. Kuid kui ma tahan elada, siis pean siit ära minema. On mul muud varianti?»
