Roheline, võitluse värv
Üks roheliste eeskõnelejaist, Peeter Jalakas, astus parteist välja. Rohelise sisetüli põhjuseks toob ta Marek Strandbergi tegevuse, mis seisneb Peetri arvates ühes – Mareki jonnis.
“Mis on mu lahkumise põhjus?” küsib ta. “Vastan – minu jaoks sellel üldkogul kahjuks mingit olulist muutust ei toimunud.”
Peeter Jalakas on – nagu Marek Strandbergki – mitmete jaoks konkreetselt selleks inimeseks, keda saab Roheliste kui kaubamärgiga (selline loll sõna) seostada.
Jajah. Täna jagatakse poliitikat muude kriteeriumide järgi: nii on IRLis “kampsunid” ja “pintsakud”, aga Rohelistes näiteks “füüsikud” ja “lüürikud”.
Semantiliselt tähendab see umbes, et “teravad” ja “udud”. Miks nii? Sest nii on asja lihtsam kõigile lollidele, mida etendab ülejäänud ühiskond, selgeks teha – nüri noaga keskelt pooleks.
Peeter: “Väljaastumine oli hinnang toimunud näotustele - kohtuskäik erakonna vastu, kohtule valetamine ning üldkogu eel 22 aktiivse ja pühendunud liikme alatu eemaletõrjumine. Hinnang jäi andmata ja seega hõõgub tüli tuha all edasi. On täiesti ükskõik, kes on erakonna juhatuses. Kuni vigu ei tunnistata, ei toimu ka tegelikku andestust. Ja kõik jätkub vanaviisi.”
Enamasti kommenteeriti Peetri ja tema poolehoidjate vastuseisu nn füüsikutega meedias umbes nii, et ullike kunstimees leidis üles teatri välisukse, astus tänavale, aga tänav oli talumatu ning Peeter pettus parasjagu. Sealjuures, küsige ükskõik milliselt poliitikult ja kohe kuulete, kuidas isiklikult tema maailma kaheksjagamisse ei usu. Et ei käi see nii isegi matas või füüsikas, ega ka luules ja lüürikas – rääkimata siis poliitikast!
Aga näe – reaalsuses 2010 käib.
Peeter Jalaka “lüürikute kampa” nimetas Mareki “füüsikute kamp” ka dissidentideks, see tähendab, kodanikeks, kes hiilivad rohelisel maastikul, nuga käes, et sobival hetkel too tagantkäe ühendusele selga äsada. Jalakas ütleb selle kohta, et need nn dissidendid olid paraku kõige aktiivsemad partei liikmed. “Mis alus sel dissidendiks sõimamisel siis on?”
Tagasi von Krahli õuele. Peeter: “Parteid on haaranud ühiskonnas mingi kummalise monopoli – ja see pole nüüd küll mõistlik! Nende roll võiks igal juhul väheneda, sest see hakkab lihtsalt ühiskondlikku arengut pärssima.”
Siit ka mõnegi poliittehnoloogi soovitus poliitikasse “trügivatele” loovinimestele: jääge, jobud, oma liistude juurde. Las poliitikaga tegelevad need, kes on selleks “kutsutud” ja “seatud”. Hm.
“Mis kuradi liistud? Et ühiskonnas on õigus kaasa rääkida ainult POLIITIKUTEL? (Seda sõna hääldab Jalakas erilise rõhuga.) Mis asi on üldse PROFESSIONAALNE (veel üks rõhk) poliitik? Mees, kes korraldab kõike ja teab juba iseenesest kõike? NO EI TEA JU! (RÕHK!) Enamasti on nad elust võõrdunud, neil pole aimugi, mida keegi teeb, kuidas elab ja raha teenib.”
Ja lisab: “Oleme ikkagi inimesed, oleme elus! Elusolemise juurde käib see, et sõnad peaks tähendama, mida nad on mõeldud tähistama. Armastus on armastus, demokraatia on demokraatia. Mitte mingi tähenduseta retooriline kõlksatus.”
(Korraks on tunne, et kuulaks nagu vanu häid rahulikke rohelisi koos...)
Krahli õuel istuvad inimesed, kes on elus. Peeter vaatab ringi ja räägib: “Pöialt ma rohelistele hoian, sest seal on palju toredaid tüüpe, kellega koos sai tükk elust veedetud! Aga et valijaile selgeks teha, et neid ei kotita, on selles parteis vaja uut ja puhast lehekülge. Ja see tuleb hirmsa hooga keerata!”
Minu lugupidamine neile, kes suudavad uskuda turvameestega pärjatud mõttekaaslaste(?) kogunemisel sõlmitud leppe siirusesse, kirjutas Peeter erakondlastele, ise ma seda eelpool toodud põhjustel uskuda ei oska. [–] Nii olengi otsustanud tegeleda maailma asjadega mõnes teises vormis. Kes teab, võib-olla kohtume kunagi veel.
Peeter filosofeerib kapsapirukat hammustades 90. aastatest, mil poliitikas tegid ilma julgus, värsked ideed ja söakad unistused. “Isegi tavaline pendliloogika räägib, et mingil hetkel peaks see kõik tagasi tulema. Aga ehk on liiga vara?”
XXI sajandi äsja lõppenud esikümnend näitas meile hoopis teistsugust poliitikat, pigem selle õnnetut ning taltsutatud varianti, nüri keskpärasust, mis kiiresti normiks muutus.
“Võib-olla pole meil veel kõik lihtsalt nii kehvasti, et see üle läheks?” küsib Rohelistest lahkunud Peeter mõtlikult.
“Kas sa mõtled, et hea masu raisatakse ära ja keskpärasus ei tee väljagi?” küsin vastu.
Peeter laiutab käsi. Naerab. Nõutult naerab.
“Hoopis see hirm on, et kui meie suhtumine ühiskonda ei muutu, siis jääbki masu alles – muudab vaid vormi!”
Rehmab käega. Ja lisab: “Tulge parem “meeste laulusid” vaatama!”
