Vägivald, surm, vihkamine – Indrek Hargla uued mõrvalood keskajast

Frenchi ja Koulu lugude autor, seni ulme- ja fantaasiakirjanikuna tuntud Indrek Hargla hakkab avaldama krimilugude sarja, mille tegevuspaik on keskaegses Tallinnas. Kirjanikku käis usutlemas Peeter Helme.

Indrek Hargla on paljude lugejate jaoks see kirjanik, kes on neid naerutanud kolme raamatuga, kus Maavalla arbuja Koulu seikleb koos oma Burgundia orja Frenchiga. Kuid Hargla ei taha piirduda ainult humoorikate fantaasialugudega, ka on ta selleks korraks enda jaoks ammendanud alternatiivajaloolised süžeed, mida ta arendas seitsme-kaheksa aasta eest.

Kirjanik ütleb, et on alati armastanud nii ajalugu kui kriminaalromaani ning ühel hetkel tundus mõistlik need kaks huviala ühendada. Ühendamise viljana hakkab peagi ilmuma kriminaalromaanide sari, milles kuritegusid lahendab 15. sajandi Tallinnas elanud apteeker Melchior. Nagu autor Eesti Ekspressile antud usutluses ütleb, on keskaegses linnas „raske leida sobivamat inimest, kes asetada sündmuste keskpunkti. Apteegil oli tol ajal väga omapärane roll, sest apteek täitis mitut funktsiooni. Ühelt poolt oli tegu koloniaalkaupluse, teisalt kõrtsi ja kooskäimise kohaga.“ Ja sama omapärane oli ka apteeker ise, kes pidi olema natuke haritlane, natuke ärimees ja üsna suurel määral hea suhtleja. Sarja esimene raamat kannab pealkirja „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“ ning lisaks intervjuule autoriga toob Ekspress ära ka maitseproovi romaanist. Kui Hargla ütleb teda intervjueerinud Peeter Helmele, et „need tulevad tõesti üsna sünged lood, kus on palju tegemist vägivalla, surma ja vihkamisega“, siis avaldatud romaanikatkend kinnitab seda hinnangut. „Ehitusmeister Gallenreutteri peata laip lamas Niguliste kirikaias Püha Matteuse kabeli taga sirelipõõsastega varjatud sopis, kuhu viis käärkambri juurest väike jalgrada,“ kirjutab Hargla, „Mäealuse tänav oli siit varjatud hekiga, lõunaküljes oli palju kivist hauariste ja matmisplatse, lääne poolt piirasid seda nurka Seppade tänava majade müürid. Tema keha lamas upakil vana taaniaegse risti peal ja pea oli rammitud männipuu kuivanud oksa külge…“