Kadri Kõusaar: Elagu majandus!
Minu arust on Eesti just üks väheseid ühiskondi, mis tõesti on klassitu. Katsu sa Inglismaal suvalise maakooli hariduse ja plebei aktsendiga Oxfordi sisse saada. Seevastu Eestis võib veel täitsa n-ö raamatukogu lugejapiletiga “eliiti” söösta. Meil on klassikaline väikese ühiskonna eelis: kõik tunnevad kõiki. Sinu ja presidendi vahel on vähem inimesi kui sakslase ja tema riigikantsleri vahel. Kui sa vähegi tahad, saad tuttavaks nendega, keda vajad. Inglismaal oled neli tundi ooteliinil ja vestled India dispetšeriga alles siis, kui Eestis on juba su netiühenduse probleem ammu lahendatud.
Ka soorollide olukord pole kõige viletsam. Vaadake võrdluseks Itaaliat (ja väga asjalikku dokumentaalfilmi “Videokraatia”). Eestis on edukaid naisi nii äris kui poliitikas jalaga segada, Itaalias on naisena rohkem väljavaateid bikiinitüdrukuna.
Teravad regionaalsed lõhed? Leidke mõni riik, kus kolkaküla oleks sama luks kui pealinn. Ega jota ja tippkirurg peagi elama samasugustes tingimustes. Kusjuures siingi on vahe leebem kui vanas Euroopas.
Majanduskriisi järellainetus teeb küll valu nagu meresool värskele haavale, ent mõju on puhastav. Topakalt täispuhutud mullid on lõhkenud. Jah, on traagilisi kõrvalnähte, nagu töötud, kuid… Millalgi pidid ju need mullid lõhkema. Ma ei suuda kaasa tunda inimesele, kes elas teadlikult üle oma võimete. Kui sul oli raha, et sõita väikse Nissaniga, siis kahju küll, kui sa muretsesid endale Mercedese. Kui sa elasid tagasihoidlikus üürikorteris, siis mine võta kinni, miks oli end vaja “tõsta” kallisse (ja nagu hiljem selgus – ülehinnatud) eramajja.
On hädaldatud, et pangad pole saanud piisavalt karistust. Aga see on sama hea kui karistada hunti selle eest, et ta jahib lammast. Rumala laenaja ning lamba vahe on lihtsalt see, et laenajal on valik mitte panga lõugade vahel lõpetada – mõelda, kui kindel on ta töökoht ning mida ta saab või ei saa endale lubada.
Muuseas, globaalne majanduskriis hakkaski rulluma sellest, et turumajandusse sekkus valitsusprogrammide “korrastav” käsi – tuleb anda laenu neile, kes muidu laenu ei saaks… ja siin me nüüd siis oleme. Kõik toimus seaduse piirides! Võib ju ilkuda ahnete pankurite ja ebaeetiliste fondide üle – kuldsel keskteel laiuvad aga need sajad miljonid, keda “röövkapitalism” vaesusest päästnud on ja kes nüüd saavad duši all käia ja masinaga pesu pesta (mõtlemata, mida see kõik meie planeedile teeb).
Väikeriik on a priori luksus ja kogu selle hala juures, et eesti kultuur on eelkõige kommertskultuur ja eesti poliitika eeskätt ettevõttepoliitika, unustatakse, et kas saab olla väga teistmoodi. Näiteks, kui võtta protsentuaalne suhe rahvaarvu ja raamatutiraažide vahel, ei loeta Eestis väärtkirjandust sugugi vähem kui mujal. Üle kogu maailma on edetabelite tipus jalgpalluri elulugu ja naiivne self-help. Lihtsalt pisike protsent näiteks kahesajast miljonist on hoopis teine kui pooleteisest miljonist, ning sellevõrra lahedamalt saavad elada autorid…
Loomulikult meeldib ka mulle inimsõbralik ja sotsiaalselt kindlustatud Skandinaavia (ja ma arvan, et loomeinimestel võiks olla haigekassakaart), ent rahu, ainult rahu. Me ei saa nii kiiresti saavutada asju, milleks teistel kulus kümnendeid (sedagi “tänu” Teisele maailmasõjale), ja elu näitab, kas nad suudavad oma heaolu ülal pidada.
Üldiselt näib, et kui riik hakkab jagama oma toetusi liiga heldelt, kisub tee vildakile. Need probleemid on Euroopal veel suuresti läbi elamata. Kui kunagi sai prantsuse rongijuht, kes tegi rasket füüsilist tööd, erikompensatsiooni, siis ajapikku tehnoloogia arenes ja rongijuhi töö muutus paari nupu vajutamiseks – kompensatsioonid ja varasem pensioniiga jäid aga jõusse. Katsuge nüüd neid soodustusi kaotada!
Sattusin lugema briti prügivedajast, kes oli lotoga võitnud rohkem kui üheksa miljonit naela, selle siis kaheksa aastaga laiaks löönud, peamiselt prostituutide ja narkootikumide peale. Nüüd saab end “matside kuningaks” ristinud tegelane riigi töötuabi…
Sotsiaaltoetuste rattas ongi kummaline see, et tõeliste abivajajateni (invaliidid, pensionärid, vähihaiged, orvud) jõuab raha piinlikult vähe, kuna kõige hoogsam rahakrabaja on aina paisuv laisklollide kiht. Kas tahame soodustada sotsiaalset mobiilsust või stagnatsiooni? Keda me õigupoolest premeerime – andekaid-töökaid või laisku-võimetuid?
Viimasel ajal on sagenenud ka juhtumid, kus miljonärid loobuvad oma rahast, annetades kõik heategevusele ja asudes ise elama õndsat hipielu (näiteks austria self-made-man Karl Rabeder). Tundub, et piinlikkus olla rikas on midagi lääne kultuurile väga omast. Kristlusel ja kommunismil on niisiis ühisnimetajaid. Kuid kas sellised kinkepaketid globaalset heaolu suurendavad ja vaesust vähendavad (näiteks Saharasse joogivett juurde võluvad), on iseküsimus.
Jah, see on õõvastav, ent kapitalikogumisest (ja nautimisest) on läänes saanud ainus suuremaid rahvahulki ühendav eesmärk. Kuid jällegi – pärast Jumala ja suurte poliitiliste ideoloogiate surma on see vist vältimatu (ja märksa ohutum kui marurahvuslus, isikukultus vms). Mida need massid siis tegema peaksidki? Vanasti tungles rahvas pühapäeval kirikus, nüüd teenitakse tele- ja turuiidoleid.
C’est la vie. Mõistagi on see vulgaarne ja intellektuaalid jäävad enne täis, kui tarbimiskultuuri sarjamisest väsivad. Ehk oleks aga õiglasem ja tulemuslikum irvitada lihtsalt inimliku küündimatuse üle.
Las aga massid töötavad, tarbivad ja maksavad makse, siis on võimalik ülal pidada ka materialismist ülemat kultuuri, mis on alati vajanud riigi- või erasponsoreid. Nii saaks ööbikut toita tema tõeline laul – miski, mis võiks igavikus särada ereda tähena, suubumata reklaamide, haltuura ja palagani tolmu. Nii et elagu majandus! Muidu ei saa elada ka kultuur…
