João Lopes Marques : Räägi välja, millise lemmikriigi oled sina endale kodustanud?
Me hommikukohv oli Kalamaja kohvikus juba peaaegu lõpetatud, kui Kris üllatas mind lausega: "Eesti strateegiline prioriteet on riik 2018. aastaks avada." Tunnistan, et sellist teemat kuulsin esimest korda. "Mida sa sellega silmas pead?" uurisin ja käisin välja pähe tulnud variandid: "Soomele ja Skandinaaviale? Euroopa Liidule?"
Kris muigas ja kordas: "Ei-ei, ma tahan öelda, et Eesti peab ennast kogu maailmale avama."
Sügasin kukalt. Siit ja sealt. "Ei no, Kris... See on ju soovmõtlemine: kas sa tõesti kujutad ette, et eestlased lepivad, et siia hakkab tulema kõiksugu rahvustest inimesi teistelt mandritelt? Igasuguses värvitoonis?" mõtlesin. Taipasin aga varsti, et olin oma mõtetega ise rappa jooksnud. Maailmale avanemine ei tähenda ju tingimata eksootilistest regioonidest pärit rahvaste massilist immigratsiooni.
Ja nii oligi, Kris tahtis öelda hoopis seda, et eestlased peavad hakkama globaalselt mõtlema. Ja mis veel olulisem, ka vastavaid sidemeid looma.
Eestil on tõepoolest vaja horisonti laiendada: sest riigi väiksus ja perifeersus ning lisaks kehv ilm ja sovetiaja traumad tingivad vajaduse sildade järele, ja seda enne, kui frustratsioon kristalliseerub. Kris on suurepärane näide: tema eluunistus on tekitada püsivad inimvood Eesti ning São Tomé ja Príncipe vahel - olete ehk kuulnud sellest portugalikeelsest kahe saarega arhipelaagist Guinea lahes.
(Pole vist vaja mainida, et see on samas ka üks vaesemaid ja kõige rohkem katkuga nakatunud riike maailmas.)
Veidrik? Vastuvoolu ujuja? Sugugi mitte. Krisi ambitsioon on palju sügavam kui pelk troopikariigi fetiš. Kris on näide palju reisinud noorest Erasmuse põlvkonna eestlasest, kes tunneb vajadust endale Eesti kõrvale ka mõni teine riik "kodustada". Et oleks teine tiib, ehk teine identiteetki, mis aitaks tal kohalikest piirangutest üle lennata. Frustratsioonist pääseda.
On sellesama põlvkonna teha, et Eestist ei saaks Venemaa küljealust väikest provintsiriiki. Erinevus on passiivse ja aktiivse hääle vahel, ajude sissevoolu ja vaid kohalike spetsialistide ringi hoidmise vahel.
Kui aus olla, siis et eestlased on praktilise mõtlemisega ja jonnakad inimesed, usun ma, et nende soovmõtlemisest saab ka üllas eesmärk. Kas Eestist on siis saamas üleilmastunud riik? Seda öeldes oleksin vast liiga julge, aga igal juhul kodustatavate lemmikriikide osas ei näi haritud eestlased piire tundvat. Selles osas võib paralleele tõmmata IT-wifi-Skype´i palavikuga.
Arusaadavatel põhjustel on mu tutvusringkonnas kümneid eestlasi, kes on suured Portugali ja Brasiilia fännid. Olgugi et enamik neist keelt ei oska, huvitab neid kõik, mis nende riikidega vähegi seondub. On palju ka neid, kes pürgivad oma Ameerika unistuse suunas, mis tänapäeval tähendab ennekõike Austraaliat ja Ühendkuningriike. Tai on eriti kuum koht Aasia riikide seas. Aga ka Hiina ja Baruto Jaapan. Ja kuhugi pole kadunud ka igihaljas Bella Italia. Üldtuntud on ka kohalike frankofiilide aktiivsus. Või ka Hispaania ja hispaaniakeelsete maade võlujõud eestlastele.
Ja eks tunne ma ka paari tüüpi, kes teavad kõike Islandist ja sealsetest vulkaanidest. Või ka Hollandiga seonduvast. Või Türgi ja Lähis-Idaga.
Nüüd järele mõeldes olen Krisi unistuse täitumise suhtes palju optimistlikum. Olgugi, et eestlased omavahel koostööd ei tee, on sellel riigil siiski täiuslik lähtepositsioon, et end maailmale täielikult valla lüüa. Aastaks 2018? Kes teab, võib-olla 2030. aastaks, aga ärge alahinnake tänast 20ndates olijate põlvkonda.
Nad on tasemel. Nemad on Eesti hinnalisim varandus.
Ja eelpool öeldule lisaks mainin, et katse maailmale avaneda tundub riigile, kes tahab Venemaaga edukalt rinda pista - või siis peab seda tegema - igati mõistlik samm. Kusjuures tegu ei oleks ainult oikumeenilise õppetunniga, on tõestatud, et see teeb ka üksikindiviidid õnnelikumaks. Ja Eesti riigi globaalsel malelaual tugevamaks.
*João Lopes Marques on raamatu "Minu ilus eksiil Eestis" autor
Tõlkinud Teve Floren
