Peeter Helme : Ordenite loopimine kui iseolemise hind? Ärge ajage palun naerma!
Kui Vabariigi President teatas, et annab lahkuvale Vene suursaadikule Nikolai Uspenskile Maarjamaa risti, siis tõttasid seda otsust sarnaste argumentidega kaitsma Raivo Järvi Reformierakonnast ja Ain Seppik Keskerakonnast. Järvi ütles 20. juuni õhtul Aktuaalses Kaameras, et tava anda lahkuvatele suursaadikutele ordeneid on iseseisvuse hind ning Seppik nentis, et tegu on ilusa kombega mida pole põhjust muuta.
Seppiku argumentidest on võimalik muidugi tema elulugu vaadeldes aru saada. On ju tegu mehega, kes töötas kuusteist aastat Eestit okupeerinud totalitaarse riigi repressiivteenistuses, olles algul prokurör, hiljem kohtunik. Selge see, et oma kogemusest teab ta juba Prantsuse revolutsiooni ajal välja öeldud tõde: „Kes pole elanud vana korra ajal, ei tea, kui magus on elu". Ehk siis: kui meil kehtiksid samasugused seadused ja tavad nagu olid need, mille täideviimise eest hoolitses Seppik ise, ei kuuluks talle näiteks Valgetähe V klassi teenetemärk ega istuks ta Riigikogus. Aga meil kehtivad euroopalikud tavad ja on mõistetav, et Seppik on nende kehtima jäämisest huvitatud. Kindlasti pole ka selle artikli eesmärk propageerida vastupidist, küsimus on pigem Seppiku väite motiivis. Mis, nagu eelöeldust selgub, on igati arusaadav.
Palju arusaamatum seevastu on Järvi selgitus, mille kohaselt „see (Uspenskile ordeni andmine - P. H.) on täiskasvanud olemise hind, see on iseseisvuse hind ja see on ka rahvusvahelisse kooslusesse kuulumise hind". Miks on nii, et iga kord, kui Eesti riik peab end kellegi tahtele allutama ja kui seda tehes täidetakse mingeid meile tundmatuid kombeid, kiputakse alati rääkima sellest, et nii olla kombeks ja nii olla viisakas? See tekitab paradoksaalse olukorra, kus iseolemise hind oleks justkui selle minetamine. Täiskasvanuks olemise, iseseisvuse ja rahvusvahelisse kooslusesse kuulumise hind on enda vabatahtlik aheldamine - millesse?
Järvi jutu järgi tundub, et tavadesse. Aga millistesse? Kelle tavadesse? Ilmselgelt ei ole see kellelegi päris selge ning seetõttu varjatakse teadmatust suurte sõnade nagu „viisakus" (Järvi) või „traditsioon" (Seppik) taha. Tähtsam sellest, et me endaga ise rahul oleksime, näib selles valguses see, et teised meiega rahul on. See ei käi aga hästi kokku Järvi räägitud iseolemise jutule (millele sekundeeris veel presidendi avalike suhete nõunik Toomas Sildam, kelle järgi demonstreerivat diplomaatidele rutiinne ordenite loopimine Eesti tugevust).
Iseolemise ja sellega täiskasvanud viisil toime tulemise juurde käib ometi ka see, et kogu aeg ei järgita tuimalt kõiki tavasid, mis mujal kombeks, vaid juletakse teinekord ka ise selle üle otsustada, mis meile sobib või ei sobi. Julgus öelda, et mõni komme ei käi kokku meie arusaamaga iseenda riiklikust iseseisvusest pole matslus. See peaks hoopiski olema täiesti mõistetav maailmas, kus inimeste ja info liikumine suurtel kiirustel ja suurtes hulkades on toonud kaasa paljude eri taustaga kultuuride eksisteerimise ühel ajal ja ühes ruumis. Säärases olukorras ei pea mitte ainult meie kogu aeg arvestama teistega, vaid meil on sama suur õigus nõuda ka enda ja oma tavadega arvestamisest. Sellest võiksid aru saada ka poliitikud...
