Ma olen mõelnud, kes need inimesed on, kes niisuguste õnnetute sündmuste fotosid või videoid puhtast huvist (mitte töökohustuste tõttu) vaatavad. Ja mida see neile pakub. Närvikõdi? Sel juhul jääb niisugusel vaatajal puudu empaatiavõimest, ta vaatab maailma nagu teatrit, kus kõik teistega juhtunu ei puutu temasse. Või siis tekitab õõvagalerii rõõmu, et endal hing sees? Julgen kahelda.

Või siis vaadatakse neid, et oleks ainet keelepeksuks, oleks, mida järgmise suitsu-või lõunapausi ajal kolleegidega rääkida või grilliõhtul sõpradega arutada? Võimalik, kuid see on võigas. Ehk vaatavad neid galeriisid ja pilte need inimesed, kes pole ise mitte kunagi lähedalt avariid näinud või kelle lähedased (või nad ise) pole õnnetustesse sattunud? Võimalik.

Ma olen üht ränka avariid lapsena näinud päris lähedalt. Me läksime emaga tsirkusesse, tee viis kauplus „Volga" eest mööda; ma käisin sealsamas lasteaias, seal ei sõitnud kunagi palju autosid, aga kuidagi oli sellel vähese liiklusega reguleerimata ristmikul avarii juhtunud. Auto alla oli jäänud laps. Hukkunu oli juba asfaldilt ära tõstetud, temast oli maha jäänud hiigelsuur verelomp. Võibolla mu lapseaju suurendas seda lompi, kuid ma mäletan mõtet, et huvitav, kuidas lapse sisse nii palju verd mahub. Ja miks see nii tume on, selline valminud kirsside värvi. Ema ütles: "Ära vaata!", aga ma vaatasin ikka. Hiljem tsirkuses oli verelomp kogu aeg silme ees ja ma etendusest eriti muud ei mäletagi, mõtlesin kogu aeg avariile, mida enne nägime. Mida ma veel mõtlesin või mida tundsin, see pole enam täpselt meeles. Küll aga olen edaspidi püüdnud avariidest mööda sõites mitte õnnetusepaika vahtida, kael õieli. Ja ma ei vaata neid videoid ning galeriisid, mida lisatakse illustreerimaks mõnd tragöödiat. Ma leian, et see on sobimatu.

Mõni aeg hiljem olin sunnitud ühe dokumentaalfilmi jaoks lugema ja vaatama päris võika mõrva toimikut. Mõrvarid tekitasid ohvrile 125 lõike-, torke- ja põletushaava. Ma ei olnud siiski kõiki võikamaid pilte nõus vaatama. Õnneks polnud toona veebimeedia veel nii levinud ja paberlehtedes ilmusid selle krimiloo illustratsiooniks mõrvarite fotod. Kõnealust filmi on küll näidatud festivalidel väljaspool Eestit, kuid koduekraanidele pole see jõudnud, kuna ohvri abikaasa palus seda mitte näidata. Vähemalt mitte seni, kuni lapsed suured.

Iga avarii, iga õnnetuse taga on veel terve hulk inimesi, keda see isiklikult puudutab, inimesed, kes hukkunuid leinama jäävad. Kui ma ei lähe traagiliselt surma saanud inimeste matustele, siis ma ei peaks vaatama ka mõrvapaiga videot või avariide pilte. Kui ma ei saa lähedastele kuidagi muud moodi toeks olla, siis minu kaastunne kuulub neile vähemalt sedakaudu, et ma ei vaata õnnetusepilte.

Kõik püüavad ellu jääda. Netikeskkonnas tegutsevate uudisteportaalide ning ajalehtede virtuaalsete lehekülgede ellujäämiseks olulised näitajad on klikid. Ja kui niisuguseid galeriisid ning videoid sinna pidevalt riputatakse, ju siis on sellel põhjust, ju siis klikitakse. Surm müüb, kui nii võib öelda. Ometigi võiks siin mingit pieteeditunnet säilitada. Teada on ju ka, et paljad naised müüvad, siiski ei pane endast lugupidavad meediaväljaanded oma uudiste juurde suisa pornopilte ning suvetüdrukuid valivad kollasema suunaga väljaanded ja neilegi plikadele jäetakse siiski riided siivsuse piires selga.

Miks surnute puhul siis respekti väheks kipub jääma?