João Lopes Marques : Kust on Eestisse kõige parem siseneda? Ja halvem?
Kas Tallinnas mõni ventilaator ka kuskil olemas on? Juulikuu on kroonikate kirjutamiseks kõige raskem aeg. Peale kuumalaine ei toimuks nagu midagi. Me kas alistume sellele „ajuvabale aastaajale" - ja uudised on enam-vähem stiilis: „Carmen Kass hakkab lauljaks!", „Cristiano Ronaldol on Ukrainas kaksikud!" ja „Paulo Coelho vaarisa oli eestlane!" - või me otsustame sisekaemuse kasuks.
Parem juba viimane. Miks mitte suvel natuke analüüsimisega tegeleda: kas olete täheldanud, et inimese mulje Eestimaast võib vägagi palju oleneda sellest, kust kandist ja kuidas siia siseneda. Nii heas kui halvas. Mis mõttes? Andke mulle hetk aega, kallis lugeja, ja räägin teile hea meelega, millised on siin minu meelest neli põhilist vaatenurka.
1) Stockholmist või Helsinkist tulijale paistab Eesti kindlasti parim riik maailmas. Loomulik Skandinaavia pikendus. Vaade Soome lahelt Tallinna siluetile, kus taevapiiril Oleviste kirik ja madalamal Pirita kaldapealne, on otseses mõttes unustamatu. Ilmarisegi majade uhkeldav värvigamma mõjub magnetina. Muidugi on suur vahe, kas maabuda siin suvel või kesk talve, aga võõras tajub Tallinnat ikkagi kui Balti linna, mis tahab olla põhjamaine - ja ongi. Linnana, mis on vabanemas Stalini haardest ja pürgimas Stureplani intelligentsena näivate klaasmajade ja Lübecki teotoonliku keskuse poole. Mõne meelest ei ole ka A, B, C ja D terminalidesse saabudes mulje Tallinnast sama kui Lindaliini terminalist: avanev vaade on mõnevõrra tahumatum, kuid on sellegipoolest isemoodi veetlev. Ja veel midagi suhteliselt tavatut: mõlemast sadamast jõuab vabalt kesklinna jalutada.
2) Tallinnas maanduda on peaaegu alati meeldiv. Puhas nauding. Lennart Meri rahvusvahelist lennujaama võib pidada üheks maailma mugavamaks lennujaamaks üldse. Hinnad on talutavad, tax-free pood hea, pagasi saab kätte kiiresti ja wifit jagatakse tasuta. Lisaks saab sinna vanalinnast 75 krooniga, mis on viis-kuus või isegi kümme korda odavam kui enamikes Euroopa linnades. Ja aeg on sageli ka raha: vähem kui 15 minutiga jõuab sinna, kuhu vaja. Mõni miinus ka? Teletorn, mis meile järjekindlalt meenutab, et teatud perioodil eksisteeris tõepoolest Nõukogude Eesti. Ja kellele see juba silma on jäänud - pean tunnistama, et mul on nende arhitektuuriliste erektsioonide fetiš -, otsib siit ka teisi stalinlikke ehitisi. Jah, õhust Tallinna vaadates võib tähelepanu kohati ilusalt ka muule kippuda...
3) Jätame autoga liikumise kõrvale. Bussisõit Riiast või Vilniusest või Varssavist võib väga tülgastav olla. Mitte et bussid oleks kehvad - nende seis on viimasel kolmel aastal märgatavalt paranenud, eriti Eurolinesil - ja ka hinnad pole üleliia soolased. Vastupidi: nendes luksbussides on tasuta internetki sees (ka siin). Miinuseks on kiirteede puudumine. Iga möödasõit vallandab palve. Igati tore, et Balti riigid nüüd Schengenis on, me säästame pool tundi ja pääseme kingi lakkuvatest koertest, aga see, et kiirteid pole... Me peame oma aju teistsuguse ajatajuga harjutama: 300 km on 300 km, ei midagi ületamatut. Aga ilma kiirteedeta kulub selle läbimiseks 30% või 40% rohkem aega. Mis puutub maastikku, siis läbisõit Pärnust mingit erilist muljet ei tekita, tavaline väikelinn, ei muud, aga Tallinnasse saabumine mõjub teisiti. Terminalis bussist välja astudes tekib esimesel hetkel masendus. Väike investeering võiks siin palju muuta.
4) Bussiga Peterburist tulla on eestlaste jaoks ehk kõige traumaatilisem, ma kujutan ette (Moskva rongi pole ma kunagi proovinud). Piiteris olen ma käinud ainult kaks korda, aga mulle üllatuseks pole ma bussis siiani veel ühtegi Eesti eestlast näinud. Olgem ausad: Venemaa on suuremale osale kohalikest endiselt kahtlane pimeduse riik ja pole ka imestada. 4,6 miljoni elanikuga Peterburis on bussijaamad ikka veel hullemad kui Rakveres või Kuressaares. Selle koha pealt ulatub see linn mõnes mõttes nagu läbi Narva, Jõhvi ja Lasnamäe siia - ja sellest tundest pääseb alles siis, kui Peterburi maantee ära lõpeb. Tallinna Bussijaamas.
Pole küll kõige mugavam reis, aga siiski väärt elamus. Aitab aru saada, miks nii vähe inimesi Peterburi-suunalisse bussi tahavad istuda või miks kohalikud venelased siit riigist lahkuda ei taha. Tallinnal ja Eestil on eriline vägi. Ühe sõnaga? Inimlikkus.
*João Lopes Marques on raamatu "Minu ilus eksiil Eestis" autor
Tõlkinud Teve Floren
