"Peamiselt keskealine soliidne publik, kelle teetass "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" kindlasti olema ei pea, on vastuvõtlik ja toetav. Üks näitlejaist hammustab poolkogemata laval teist – ja publikule see meeldib. Aga võib-olla peegeldub selleski viinlase sisemine lõhestumine – pealtpoolt õhtumaise teatri armastaja, tõeline eurooplane ja humanist, seestpoolt aga kannibal, salakaval ja vihkamist külvav võõravaenulik tropp? Ei, see ei saa nii olla. Eurooplane ei saa olla väljasurnud liik, mitte siin, mitte Viinis. Ja okei, kui see isegi nii on, siis on neil sedavõrd sitaks pappi, et nad suudavad endale osta parima maine võimalikest. Kuid on ka lati allalaskmisi. Näiteks too Slovakkia keeglisaal, kus me sügisel ööbisime. "Palun," ütles umbkeelne retseptsionist, vanemale keskeale lähenev Petra slovaki keeles ja näitas käega kurikate taha – sinna, kus asusid meie toad. Võtsime oma kotid ja trügisime läbi higilõhna, sest Bohumirid ja Jaromirid olid avanud keeglisaali eesruumis kihlveokontori ja jälgisid suurest telekast erutunult mingit Austraalia hipodroomivärki. Telekas oli moodne ja vist ainuke ese kogu selles kurikauniversumis, mis oli noorem kui Petra. Tüüpidega olid liitunud ka Türgi maffia ja kohalikud keeglilitsid, kes kõik koos moodustasid suhteliselt plahvatusohtliku sekseri. Tuppa jõudes ja meeleheitel oma nägu kätesse peites kuulsin, kuidas pea kohal veeres keeglikuul. Hommikusöögiks pakutakse Petra maagiliste juuksekarvadega kohvi ja nii mõnegi keedumuna sisse on vajutatud augud, mis peaksid tagama sõrmede parema haardumise. Õhtul teeme peegli ees ühise kontrolli – jah, tõsi, meie persed on lohku tõmmatud.