Eestis puudub vajadus sotsiaaluuringute järele. Me ei saanud hakkama ka finantsiliselt – riigis toimub rahajaotus, mis ei ole alati ratsionaalne.

Mis selgus võõrandumise uuringust?

Tõime välja olukorrad, kus inimese ettevalmistus ja kutsumus ei lähe kokku. Näiteks kui hariduselt insener peab trammi juhtima. Valimist, kus oli 750 inimest, selgus ka see, et rahvastikuregistri andmed ei pea paika. Ajasime taga inimesi, keda tegelikult ei olnudki seal, kus nad oleksid pidanud olema. Tahtsime iga aasta tagant teha uue uuringu, et näha tendentse.

Miks uuringut ei avaldatud?

Pakkusime seda mitmele riiklikule organisatsioonile, aga see ei huvitanud kedagi.

Mida tahtsite veel uurida?

Eestis oleks hädasti tarvis stratifikatsiooniindeksit kui tõhusat ja täpset vahendit inimese positsiooni määramiseks ühiskondlikus rolli- ja tööjaotuses. Me ei tea, milline meie ühiskond on. Kas ta näeb välja nagu Skandinaavia muna, kus enamiku moodustab keskklass, või längus seintega püramiid?

Kuidas teid rahastati?

Töötasime eraannetuste abil. Summad ei olnud kuigi suured. Püüdsime koostada projekte riiklikele konkurssidele, kuid need heakskiitu ei pälvinud.

Kuidas sai kokku nii kirju seltskond – Lao, Paala, Vooglaid ja teised?

Inimestel, kes tahtsid midagi ühiskonna heaks teha, jooksid huvid kokku. Lao, Vettus ja Paala aitasid rahastada. Vettus ja Paala taandusid üsna ruttu, sest neil ei olnud enam aega ja huvi, kui nägid, et asja ei saa. Vooglaid, Saar, Kivirähk ja mina tegelesime rohkem sisulise poolega. Aga Laod hakkas tänu sellele instituudile asi niivõrd huvitama, et ta astus Tartu Ülikooli sotsioloogia kaugõppesse!