Tiina Jõgeda: Kui mõnust ei piisa
Üks proua rääkis mulle, kuidas ta oma halvast tujust jagu saab. “Kui meel läheb nii mustaks, et nutma ajab, siis ostan nii palju jäätist, kui kätte mahub (umbes kuus tuutut), lähen Raekoja platsile ja jagan need võõrastele laiali. Inimeste üllatunud ja rõõmsaid nägusid nähes läheb endal ka olemine kergemaks.”
Ootamatud hea tahte avaldused sööbivad kauaks meelde. Kord, kui sõitsin Firenze-Bologna rongis jänest, “pärandasid” kirjus hõlstis neegermuusikud väljudes meile oma piletid. Ma olen neile siiani tänulik – mitte niivõrd pileti pärast (kontrolli ei tulnudki), vaid selle eest, et meid märgati ja mõisteti.
Jäätiseproua oli aga oma väikeste heategude seeriaga korranud katsetulemusi, mille kallal oli pikalt töötanud Pennsylvania ülikooli professor, positiivse psühholoogia rajaja Martin E.P. Seligman. Seligman oli üks esimesi, kes keeras Freudist väljakasvanud kaasaegse psühholoogia pea peale. Senimaani tegeles psühholoogia inimesest vigade otsimisega ning nende parandamisega. Binoklit teistpidi pöörates asuti uurima lõbu, mõnu ja õnnetunnet.
Seligman tõestas teaduslikult, et õnnetunne johtub pigem headuse kui lõbu kogemisest. Lihtne lõbu on keeruline mõiste.
Lõbusid defineerib ta raamatus “Ehe õnn” kui “naudinguid, millel on selge sensoorne ja emotsionaalne komponent: vaimustus, erutus, orgasm, joovastus, mugavustunne. Need ei hõlma mõtlemist.”
Nende toredate tunnete kohta on Seligmanil aga halb uudis: eluga rahuloluks ei piisa pelgalt naudingutest. Naudingute hulka suurendades me õnnetunnet ei suurenda: “Elu ei saa rajada kehalistele naudingutele. Nad on kiirelt mööduvad.” Me kohaneme ja harjume mõnuannustega ohtliku enesestmõistavusega – see fakt on kõike kogenud laborirottide elu hinnaga tõestatud.
Teadlased avastasid kunagi rottide ajus nn mõnukeskuse. Sinna viidi peened juhtmed. Kui rott vajutas hooba, sai ta nõrga elektriimpulsi. Üsna ruttu õppis elukas eelistama elektriimpulssi päris-elule – söömisele, soojätkamisele, tavaelu askeldustele. Kui ta oleks suutnud mõnegi minuti oma himu ohjeldada ja mõnunuppu mitte klikkida, oleks vajadus üle läinud. Aga ei, kihk oli nii suur, et rott klikkis end lihtsalt surnuks.
Tarbimisajastu meedia on muutnud mõnusa, hea elu mõiste (mis kunagi oli antiikfilosoofide lemmikteema) üsna lihtsakoeliseks. Šampanja on mõnus, šoppamine on mõnus, seks, šokolaad ja teleseebid samuti. Neid nimetab Seligman otseteeks hea enesetundeni. Häda on selles, et mõnu kestab vaid seni, kuni mõnuallikat jätkub. Pokaal tühjeneb, film lõppeb, šokolaadist jääb vaid hõbepaber – ning lõppeb ka mõnu.
Hetkel, mil jood ritsikatest säriseval augustiööl keset perseiidide sadu tähendusrikkas seltskonnas jahedat valget veini, on lugupeetud teadlast muidugi raske uskuda.
Siiski pakub positiivne psühholoogia meile rotilikest elumõnudest midagi sootuks enamat. Täielikuks rahuloluks on tarvis tunnet, et aeg peatub, ütleb Seligman.
“Rahulolu haarab meid üleni, nii et ajataju ja eneseteadvus võivad kaduda.” See võib juhtuda mingit haaravat tööd tehes, head raamatut lugedes, tugeva tuulega surfates...
Eneseunustuseni, aja- ja ruumitaju kadumiseni jõuab inimene siis, kui teeb midagi, mida ta väga hästi valdab. Sa oled õppimisega vaeva näinud, endaga tööd teinud – ja siis ühel päeval, hopp, sa lendad! Jah, sa pead olema keskendunud ja sul on selge siht silme ees. Sa tead, mis sa teed, see tähendab – säilib kontrollitunne. Siis aeg peatubki.
Positiivseid emotsioone selles loendis pole, sest neid hetkel ei teadvustata.
Positiivsed emotsioonid tulevad hiljem, siis, kui lubad endale lihtsamate lõbude juures väikse tagasipilgu ning kümbled rahulolus. Siis on tähesadu, seks ja šokolaad ka täiesti asjakohased.