Mele Pesti: Rangelt keelatud!
Viinakeeld paneb jooma, “alla-18-keelatud” film tõmbab teismelisi kui kärbseid. Ja kui Brasiilia ühiskonda kritiseeriva dokfilmi alguses on ekraanil tekst “Seda filmi Brasiilias ei näidata”, siis on hästi toimiv reklaamloosung leitud. Ladina-Ameerika, diktaatorid, tsensuur – need ju kõlavad nii hästi ja loomulikult kokku, kas pole?
Brasiilia on tugeva sõnavabaduse ja väga kriitiliste dokfilmide traditsiooniga maa. “Kui dokkidega saaks maailma parandada, oleks Brasiilias juba Šveitsi olud,” naljatavad Brasiilia noored dokumentalistid. Ometi on tõsi ka see, et noore ameeriklase Jason Kohni tehtud film “Saada kuul” (“Manda Bala” 2007) ei ole Brasiilia kinodes jooksnud.
Milles asi? Kirjutan režissöörile ja Jason vastab kärmelt: “Põhjuseks on Brasiilia puudulikud seadused dokumentalistide kaitsmise osas. USAs ja teistes liberaalsemate seadustega riikides ei saa intervjueeritav pärast kolme tundi vabatahtlikku intervjuu-andmist režissööri kohtusse kaevata, Brasiilias saab ja sellega ka ähvardati.”
Seega, režissöör valis ise variandi filmi mitte näidata, et teda kohtusse kaevata ei saaks. Võib öelda, et ise oli rumal, ei tutvunud riigi seadustega, kus ta töötas; sama hästi võib aga ka öelda, et tubli poiss, filmi maailmas levitades ja intervjuusid andes võitleb ta ühtlasi ka Brasiilia dokitegijate õiguste eest.
Üks asi on aga igatepidi valesti lausega “Seda filmi Brasiilias ei näidata”. Juriidiliselt korrektne, ei näidata tõesti. Aga sisuliselt... “Režissöör otsustas filmi mitte näidata, sest hakkas ähvardusi kartma,” oleks märksa tõesem, aga reklaamina nõrk. Minul tekib küll kiusatus filmi PR-tiimi peale eksitava reklaami eest tarbijakaitsele kaevata.
Jason ise kinnitab, et talle ei ole see probleem, kui inimesed reklaami Brasiilia tsensuuriga seostavad. “Brasiilias ei ole küll tõelist tsensuuri, aga samas on seadused 100% selles süüdi, et me ei saa “Manda Balat” näidata, ja need seadused on kindlasti piiravamad kui USAs.”
Kõneks olevast keelatuse nupule rõhuvast reklaamkampaaniast Eestis ei tea režissöör enda väitel midagi. “USA-s me ei maininudki, et Brasiilias filmi ei näidata, ja rahvusvahelise reklaami osas meiega nõu ei peeta. Kuulen sellest esimest korda.”
Süüdi on sarvraamiliste prillidega mehed reklaamibüroo koosolekusaalis. Nagu alati. Ja kaassüü on tuimalt söödavaid loosungeid allaneelavail ajakirjanikel. Ja kinode PR-tüdrukutel-poistel.
