Tegin paari aasta eest Tartus intervjuu noore geipoisiga. Ta oli täpselt selline noor, kellest kirjutab prantsuse autor Colette: kuna talle pole seni midagi keelatud, on tal igati alust arvata, et tulevikus on kõik võimalik. Vahva entusiastlik tüüp.

Küsisin ühel hetkel temalt: “Kas tahaksid kunagi abielluda?”

Ta jäi mõttesse. Ju polnudki ta sellele kunagi päriselt mõelnud. “Jah, ikka tahaksin. Muidugi!” vastas ta lõpuks.

Justiitsministeerium teatas möödunud nädalal, et lõpetab mitteabielulise kooselu õigusliku reguleerimise edasise arutelu, sest Isamaa ja Res Publica Liit on selle vastu. Valitsuskoalitsioon toimib konsensuse põhimõttel.

Oligi kõik. Seaduse loomine katkes, sest selle vastu seisab erakond, kelle kodulehel seisab loosung “Eesti olgu õnnelik maa! Õnn on iga üksiku inimese jaoks isiklik ja eriline. See väljendub eelkõige eneseteostuses, lähisuhetes ja turvalisuses. Valitsus ei saa teha inimesi õnnelikuks, kuid ta saab luua keskkonna, mis toetab inimeste võimalusi õnneni jõuda”.

“Õnn” on muidugi täiesti lollikindel asi, mida lubada. Niikuinii tahavad seda kõik inimesed ja püüdlevad ise igal võimalikul moel õnne poole – juba Aristotelese-aegne aksioom.

Aga õnn abielluda on IRLi arvates enamuse eelisõigus, heteroseksuaalsete inimeste eksklusiivne privileeg. IRL leiab, et samasoolistele peredele mõeldes pole vaja seadustada “partnerlustki”.

Miks abielluda?

Vaidluspoolte argumente jälgides tundub mulle juba, et inimesed küsivad pulmatseremoonial teineteise käest: “Kas abielluksid minuga, sest meil oleks siis lihtsam oma varasid jagada ja ma saaksin sind küsimusteta haiglas külastada? Meil oleks võimalik esitada ühine tuludeklaratsioon, laheneksid lastega seotud õiguslikud probleemid jne.“

Uurisin igaks juhuks isalt üle, miks ta mu emaga 25 aastat tagasi abiellus. “Armastusest,” teatas ta. Ma olin ka niimoodi aru saanud, et just see on nagu asja tuum. Abielu oli tema jaoks lihtsalt suhte loomulik areng, järgmine etapp kahe teineteist armastava inimese elus, kes soovivad elu teineteisega jagada, pere luua ja üheskoos vananeda.

Sellise liidu kinnitamine teineteise, pere, sõprade ning ühiskonna silmis on kultuuritraditsioon, mida meid kasvatatakse ihaldama lapsest saati. Abiellumine on olnud nii elementaar­ne osa peresuhetest, et on inimõigusena kirjas juba 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsioonis. Hoolimata laste õiguste ja “traditsiooniliste pereväärtuste” apostli Liisa Pakosta uskumatult küünilisest väitest Postimehes, et abiellumine ei ole inimõigus.

Inimõiguse keelamine on diskrimineerimine

“See on üks elementaarsemaid inimõigusi üleüldse,” toonitab Nottinghami ülikooli inimõiguste magister, Tallinna Tehnikaülikooli noor lektor ja Eesti Inimõiguste Keskuse juht Marianne Meiorg.

Ka Eesti riik on tunnistanud abiellumisealiste inimeste õigust abielluda, kirjutades alla nii Euroopa inimõiguste konventsioonile kui ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paketile.

Marianne on partnerlusseaduse prügikasti viskamisest üllatunud. “Kahjuks on Eesti selles inimõiguste valdkonnas vähikäiku tegemas,” tõdeb ta. Ja selgitab, kuidas selline asi tänapäeva Euroopas veel võimalik on: “Küsimus on selles, kuidas seda inimõiguste artiklit tõlgendada: ükski rahvusvaheline norm ei keela homoseksuaalset abielu, samas ükski konkreetselt seda ka ei võimalda. Viimastel aastatel tuleb aga järjest teateid Euroopa parlamentidest ja kohtutest, mis peavad homoseksuaalsete abielude mittelubamist ebavõrdseks kohtlemiseks, mis ei ole õigustatud.”

Ka Euroopa Inimõiguste Kohus ja ÜRO inimõiguste komitee on kinnitanud, et tegemist on otsese diskrimineerimisega seksuaalse orientatsiooni alusel.

“Eesti on jäänud seisukohale, et tegemist on homoseksuaalsete paaride ebavõrdse kohtlemisega. Aga see on õigustatud,” lisab Meiorg. “Põhjendused, mida Eestis on selle õigustamiseks toodud, on nii vanamoodsad ja konservatiivsed, et paljude riikide õigusteadlased on need tegelikult ka ümber lükanud.”

Vastuargumendid on tühised

Näiteks: abielu on mõeldud jätkusuutliku ühendusena laste saamiseks ning seega on tegemist bioloogiliste vastassugupoolte liiduga.

Euroopa Inimõiguste Kohtus anti 2002. aastal pöördelise kaasusega transseksuaal Christine Goodwinile õigus oma meespartneriga abielluda. Selle laiem tähendus on, et paari suutmatus viljastuda või saada lapsi ei saa olla aluseks abiellumisõiguse äravõtmisele.

Goodwini pretsedent tähendab õiguslikult, et traditsioonilise perekonna kontseptsioon on muutunud ja sellega peavad tulevikus arvestama ka rahvusriikide kohtud ning seadused. Abielu ei ole mingi UNESCO maailmapärand, mille säilimist sellisel kujul, nagu me seda praegu tunneme, peab igal juhul kaitsma. Ajalugu tunneb aegu, mil keelatud oli abielulahutus, eri rassidest inimeste vaheline abielu… Kas me kujutaks 21. sajandi Eestit ette ilma nende õigusteta?

“Samasooliste partnerite õigus abielluda ei vähenda mitte kuidagi heteroseksuaalsete inimeste õigust abielluda. See ei vähenda kuidagi nende võimalust saada lapsi,” leiab Meiorg.

Kas pole mitte nii, et rohkem võimalusi õnneni jõuda = rohkem õnnelikke inimesi = õnnelikum ühiskond? Seda sooviks isegi IRL!

Eestis pole riigikirikut

Muuhulgas väitsid Eesti kristlikud ühendused justiitsministeeriumile, et homoseksuaalsus on patt.

“Eestis on teadupärast riik ja kirik lahus ja Eesti seadused ei saa lähtuda kiriklikest dogmadest. See tähendab, et langeb ära võimalus põhjendada abielu eksklusiivsust kristlike terminitega nagu püha,” kommenteerib Meiorg. Riigi jaoks on abielu siiski juriidiline leping.

Liisa Pakosta argument, et samasoolised paarid saavad omavahel sõlmida seltsingu- ja muid lepingud, ei vähenda mitte kuidagi fakti, et homoabielude keelamisega diskrimineerib Eesti riik vähemusi.

Ja Liisa Pakosta argument, et keskendume hoopis laste õiguste paremale tagamisele, ei kustuta kuidagi probleemi, et edasi kestab seksuaalvähemuste inimõiguste jõhker rikkumine.

Absoluutselt mitte millegagi ei suuda Liisa Pakosta aga põhjendada seda, miks see vahva Tartu poiss ei tohi Eestis täisealiseks saades oma kaaslasega abielluda... armastusest.


Justiitsministeeriumis möödunud aastal valminud aruannet mitteabielulise kooselu õigusliku regulatsiooni vajadusest saab lugeda siin

Selle kohta laekunud kommentaare ja arvamusi on võimalik näha siin

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid