Mai Loog: Kui õhk on sama kuum kui keha
”Sul on vaid 5 minutit aega, run, run,” skaibib sõbranna Cathy mulle. Tema advokaadibüroo on Asokil klaasseintega pilvelõhkujas, kust hea lähitunni ilma ennustada. Kui võimalik, lahkun töö juurest kohe, sest isegi paarikilomeetrine tänavatelõik kesk-Sukhumvitil muutub mussoonvihma valingu ajal kiirevooluliseks jõeks, kus autod ujuvad kui paadid. Kes vihasema juhiga, see paremini sõuab, kuid kojujõudmiseks võib kuluda ikkagi kuni paar tundi. Unustage poliitilised võitlused ja lubadused; linlaste südame võidab see, kes suudab tagada sujuva liikluse ning vihmavee kiire äravoolu. Kui aprill-mai olid aegade kuumimad suvekuud ning juuli 2010 kuulutati kõige märjemaks, mida Tai mäletab, võib vaid ette kujutada sügiskuudel juhtuvat.
Inglite Linna elanikud on kui kuumapohmelusest ärganud. Inimesed mu tutvusringkonnas lõpetavad abielu, kooselu, armusuhet, inimesed on segaduses. Ka mina küsin endalt, mis siis toimub, kuidas edasi, mida teistmoodi, kui autoroolis istudes tuuleklaasil vehklevaid osuteid vaatan. Vihmavalangus kaugemale kui eesoleva auto tagatuled niikuinii ei näe. “Kõik kordub, kõik see alles oli. Kas see ongi elu? Või on elu veel kinni püüdmata ja peaks veidi veel ringi sebima, rohkem reisima, vähem tööl ja kodus arvuti ees konutama?” Kodu on pime ja kuum ning elektrita.
“Ahjaa, elu on jõgi,” meenub mulle, kui mopetaksol küljetsi istun, süles tort ja käekott ja kingikott, pea kohal hoian käemusklite võnkudes vihmavarju, tuul tahab seda äraspidi rebida. Ratas loovib ummikus seisvate autode vahel nii, et vesi lendab mu seelikuni, tõstan jalad veelgi kõrgemale ja loodan, et selg ees vette ei plärtsata. Seljas on mul uus punane siidpluus, sellest oleks kahju. Mu mopetakso rühib piki tänavajõge innukalt ja jõudsalt ning ma olengi kohal. Ma olen elus!
Ma elan ju maailma parimas linnas, kui uskuda ameeriklaste ajakirja Travel and Leisure küsitlust. Bangkoklaste meelest olid ameeriklased liiga helded seda tunnustust jagades, sest tuk-tuk-taksode kokkumängu rätsepa- ja juveeliäride petuskeemiga, tänavasillutise all haisevat kanalisatsioonivõrku ning seksiäris kollitavaid ohte ei saa kuidagi suurepäraseks nimetada. Kuid turistid on teistlaadsed inimesed, nad otsivadki eksootikat ning Bangkokist on neil reeglina erutav paheline eelarvamus, mille peegeldust langenud inglitena nad siis ka naudivad. Kolmerattaline tuk-tuk-takso kuulutati just äsja hotel.com-i veebil maailma paremuselt viiendaks taksoks!
“Tahan ära Phuketile, seal on mul vaikne rand ja õdus olemine. Bangkok otsekui neelab mu energiat, mul oleks nagu suurlinnu küünised seljas ja kõik pöörleb all. Ega New York on samasugune, aga Bangkok on kuidagi dekadentlikum, see pidudekeeris on siin nii tuntav,” ütleb äsja taas külla saabunud sõber Leo, kui jälgib reedeõhtust möllu soi 11 peal. Tõepoolest, koos vihmaperioodiga on alanud Silly Season ehk pidude hooaeg. Elu üle järelemõtlemine teeb vaid haigeks, parem on olla lõbus ning terve, arvab bangkoklane.
“Ole ujuma minnes ettevaatlik,” vastan mina. “Sel vihmaperioodil on Phuketil juba palju turiste uppunud. Nad ei saa aru, et meri on nüüd ohtlik. Meedias arutati isegi, et lennufirmad peaks lennukites juba Phuketi randade uppumisohust teavitavaid filme näitama. Parem turiste ette ehmatada, kui pärast surmadega tegeleda.”
“Jah, kuumus teeb lolliks,” nõustub mu sõber. Mussoonvihmadest hoolimata on sinitaevast Tais näha iga päev ning maksimaalne õhutemperatuur ulatub +35 kraadini.
