João Lopes Marques : Hüvasti, Eesti kroon! Saabumas on uus ajastu.
Niisiis raha: üks põnevamaid asju, mida üks välismaalane võib Eestis ette võtta, on jälgida, kui hämmastavalt rahulikult eestlased rahasse suhtuvad. Inimliigi puhul suhteliselt harvaesinev. Paradoksaalne on, et tänapäeval seostatakse Eestit rahvusvahelistes seltskondades just ainult sõnaga 'raha'.
"Suurepärane näide monetarismist," öeldakse.
Ent Milton Friedmanist - või selle kohalikust versioonist martlaarismist - rääkida poleks ainult tavalugejale liiga abstraktne, vaid oleks ka võlts. Sest teie ees oleva teksti autor on majandusteemadel väga ebakompetentne. See aga ei tähenda, et ta poleks Eesti-raha uskumatutes suhetes viite tähelepanuväärset perioodi täheldanud:
1) minevik: see on ruraalne maaelul põhinev ühiskond, mida iseloomustab otsene vahetus, nii et sellest mõttetust rahast palun ärge rääkige, "küll onu Peep tuleb parandab selle luku ära", "tädi Marju andis mulle purgitäie oma tehtud maasikamoosi";
2) lähiminevik: Nõukogude Liidus oli ju raha sisuliselt tehislik, kas pole? "Korter anti meile küll tasuta, aga turult ära sa banaane loodagi saada. Mangost rääkimata";
3) olevik: "Ilmselgelt on midagi mäda: Laura ja veel 20% aktiivsest tööjõust on töötu, Andrus saab naeruväärselt madalat palka, rääkimata Rootsi pankade üle mõistuse laenudest, mis meil kaelas on ...";
4) lähitulevik: "Inflatsioon paneb mind natuke muretsema, aga eriti ma sellele ei mõtle. Vähem kui poole aasta pärast on meil euro: lõpuks ometi saab meist tõeline põhjamaa riik!"
5) kauge tulevik: "Ole rahulik, Eesti on varsti üks viiest Euroopa kõige rikkamast riigist! Sa ei usu ikka veel või?"
Segane? Muidugi on, ka minu jaoks. Eestist võib saada järgmine Kirde-Euroopa Luxembourg, aga ta võib ka jääda selleks, mis ta on: helgem versioon postkommunistlikust territooriumist.
Eesti on astumas teistsugusesse rahaliigasse. Vahel ma mõtlen, kuidas eestlased küll viiesajaste eurotähtedega kohanevad - nende pättide lemmikutega -, võttes arvesse, et tänapäeval on siin maksimumiks olnud kena fuksiaroosa käärsabaga viiesajane pääsuke?
Aga see selleks, väga mures ma ka ei ole. Eestlased esirinnas Lennart Meriga armastavad end tagasihoidlike inimestena esitleda. Iga kord, kui neil tekib võimalus oma vähenõudlikkusega uhkeldada, on nad väga õnnelikud. Kui järele mõelda, siis tänu Eestis elamisele olen ma aru saanud, mis nüansivahe on sõnadel 'tagasihoidlik' ja 'alandlik'. Mulle tundub, et tagasihoidlik inimene on alandlik ja samal ajal pigem laheda olemisega indiviid, kes on enesekindel ja/või teadlik oma ühiskondlikust staatusest. Või siis kangekaelne inimene, kes mitte kunagi ja mingil tingimusel raha vähesuse üle ei kurda.
Selline põhjamaine lahedus võib olla seotud tuhandeaastase teiste võimu all elamise kogemusega. Orjaajaga. See tundub olevat rohkem kui kokkusattumus: tänapäeva kontseptsioon 'lahedusest' on pärit Lääne-Aafrika orjastatud joruba hõimudelt, keda Ameerikatesse eksporditi.
Aga tagasi Baltikumi. Tõde on see, et raha on tavaliste Eesti kodakondsete jaoks suhteliselt uus asi/kontseptsioon/idee. Sellepärast ongi suuremate pankade omanikud välismaalased. Ja jootraha jätmisele (või mittejätmisele) kuigi palju ei mõelda. Ja inimesed ei tule tänavale meelt avaldama. Ja istutakse päev otsa restoranis, piirdudes klaasitäie odava keefiriga.
See lahedus on omamoodi armas. Ahnust peetakse Eestis jubedaks asjaks, õnneks on uusrikkaid siin vähe ja nad on pigem erand, mis kinnitab reeglit. Võiksin mainida hiilgavaid ettevõtluse näiteid. Ent kõige selle taustal on keskmise eestlase jaoks prioriteetsemaks siiski iseseisvus, identiteet ja isiklik vabadus.
Siiani.
Vaatamata inimeste ambitsioonikusele on nende ootused raha suhtes veel enam-vähem kontrolli all ja 'monetarism' pole enamiku inimeste jaoks muud kui abstraktne makromajanduse termin. Näib, et selle asemel, et end ohvrina tunda, otsivad eestlased pigem võimalusi, kuidas piirangutest üle olla.
Kui kaua aga suudavad eestlased end sellest negatiivsest - ja kohati väga positiivsest -lõputu haardega globaalsest energiast eemale hoida? Oodata, et inimesed seda korralikult filtreerivad, on peaaegu sama, kui neilt imet loota. João Lopes Marques on raamatu "Minu ilus eksiil Eestis" autor
Tõlkinud Teve Floren
