Viimane veerg: Tartus tembutab purjus maakler

Tudeng otsib Tartus sügiseks korterit. On palav päev. Ilus ühetoaline korter, mida ta kangesti näha tahab, asub Eha tänaval. Tudeng helistab laupäeval kell kolm Stockest kinnisvaramaaklerile, et too korterit näitaks. Mees pakub välja, et tule-tule täna, saab küll, kell üks on hea.

Kell saab neli, tudeng istub maja ees 10 minutit. Ei kedagi. Telefoni maakler ei võta. Higipiisad jooksevad kuumuses mööda nägu alla. Proovib ikka uuesti. Lõpuks võtab maakler kõne vastu ja üllatub, et kas ta pidi täna tulema? Lubab tagasi helistada. Läheb tükk aega mööda, helistab ja teatab, et korteri praegust üürnikku ei ole Tartuski ja täna ei ole võimalik!

Lepivad uue aja: pühapäev kell viis. Tudeng kordab mitu korda üle, et ikka homme ja kell viis.

Järgmine päev kohal ja jälle kedagi näha ei ole. Maakler esimest kõne vastu ei võta, kolmandal katsel saab tudeng ta kätte. Mees on purjus – üritab mõista, mis päev on ja et kas ei leppinud hoopis esmaspäevaks kokku?

„Ei, ei leppinud!“ sõnab tudeng. Maakler palub muudkui vabandust. Tudeng küsib omaniku või üürniku numbrit, sest maakleriga asju ajada ei saa. Maakler peab tagasi helistama, aga ei helista. Tudeng ootab ja helistab ikka ise. Maakler ütleb, et omanik vastu ei võta – Pärnu rannas on. Tudeng peab pikalt seletama, et maakler võtaks siis ise üürnikuga ühendust.

Maakler peab tagasi helistama. Ei helista. Tudeng helistab ise ja maakler ütleb, et üürnik ei taha temaga rääkida, tahab välja puhata. Tudeng küsib üürniku numbrit, et saaks ise helistada. Kordab mitu korda üle, et ikka helista mulle tagasi. „Jajah, jajah!“ kordab maakler.

Ja sinnapaika see jäigi. Tagasi pole maakler enam helistanud, tudengi kõnedele aga vastab siiani: „Ah, mis? Ma ei kuule. Kuidas? Täna vä? Või homme vä?“