"Miks paganama pärast nad mind sellisele üritusele kutsuvad?" imestasin. Hanitamist kartes uurisin ka oma kolleegidelt Eesti Ekspressis: "Kas teie teate sellest midagi?" Paraku ei osanud keegi midagi arvata, justnagu olnuks tegu kiivalt hoitud saladusega. Turundus polnud seega peamine.

Küllap ei ole sellised algatused kriisiperioodil rahva seas kuigi populaarsed. Maksumaksjad kahtlustavad nende raha raiskamist ja konventsionaalne see Eesti sõprade rahvusvaheline kohtumine ju kindlasti ei olnud. Tundus aga, et sündmuse kulud kaeti ühiselt: oli erainvestoreid, panustasid erinevad Eesti institutsioonid, osalejad maksid kinni oma lennupiletid.

Ausalt öeldes olin ülejäänud kolme tosina üritusel osaleja nimest varem kuulnud vaid kahte: proua Vaira Vike-Freiberga ja härra Ari Vataneni oma. "Huvitav, kes need Eesti sõbrad on ka? Ja miks just mina ja kust nad üldse mu meiliaadressi said?" Mu uudishimu kasvas, ent mulle meenusid Raili sõnad ajast, kui olin äsja Tallinnasse kolinud: "Meie, eestlased, oleme tasased ja tagasihoidlikud inimesed. Aga pea meeles, et me oskame jälgida, mis me ümber toimub."

Võtsin selle ootamatu austusavalduse loomulikult tänuga vastu, kuid lähenesin sündmusele eelkõige ajakirjanduslikust ja antropoloogilisest vaatenurgast, kuidas muidu. Alljärgnevalt valik mu järeldustest:

  • eestlased jagunevad kahte suurde poliitilisse klanni: on nn Eesti omad ja Savisaare omad; kohtumisele polnud kutsutud ühtegi Keskerakonna ametlikku esindajat; 
  • iganädalaste poliitiliste tülidega harjunud lääne-eurooplasele on hämmastav näha, kuivõrd üksmeelne on Eesti poliitiline eliit ühises sihis teha Eestist suur(epärane) väikeriik: president Ilves, peaminister Ansip ja Mart Laar kõnelesid sel teemal ühel häälel; 
  • enamik kohtumisel osalenuist esitas oma arusaama Eesti arengust majanduse- ja rahakeskses perspektiivis, see aga võib Eesti tuleviku arutelu liigselt kallutada (teemadeks proportsionaalne maksusüsteem, valuuta, börs jms);
  • Skype´i mainiti liiga sageli ja üleliia võrreldi seda Soome Nokiaga - see näitas alternatiivide vähesust -, Eesti Nokia on veel leiutamata;
  • olles rääkinud Uues Maailmas (eriti USAs ja Kanadas) elavate eestlastega, tundub mulle, et Eesti diasporaa potentsiaali ei kasutata veel piisavalt;
  • Hispaanias Andaluusias asuv Marbella, suure osa Euroopa ja Araabia varanduse teine kodu, on Eesti majandusele kriitilise tähtsusega keskus;
  • president Ilves keskendub õigetele sotsiaalsetele ja geopoliitilistele teemadele, aga kohati on vast vaja vähem diplomaatilisust;
  • peaminister Ansip kiitis Eesti head kuvandit, see tundub aga olevat liigselt kinni Kremli-vastastes ideedes ja e-valitsuse fenomenis;
  • Mart Laar on jätkuvalt postsovetliku Eesti ankur (sümbolisik): teda ülistatakse alati praeguse Eesti majandusmudeli eest ja arvata võib, et teda on ootamas veel pikk võidukäik;
  • Soomet vaevab tugev süükompleks: paljud mõjukad soomlased usuvad siiani, et Soome ei toetanud Eestit 1940-1991 perioodil piisavalt ja tahaksid Eesti arengule kaasa aidata;
  • välismaalased teavad Eestist väga vähe, sest hea reklaam läbib paraku ka negatiivse info filtri (vanuseline ja sooline ebavõrdsus, Eesti eestlaste ja venekeelse elanikkonna vahelised pinged, viiendikku Eesti rahvastikust vaevav vaesus jne);
  • Vike-Freiberga on - ehk endise presidendi Lennart Meri kõrval - prominentseim Baltimaade saadik läbi aegade. On muljetavaldav, kuidas ta oma erialaseid psühholoogi-oskusi ära kasutab;
  • Nn Eesti sõprade omavahelistel vestlustel ja mõttearendustel on laiem mõju.

  Muidugi võib see kõik äärmiselt subjektiivse ja liiga roosilisena kõlada. Eks enamikule külalistest meeldinud härra Ansipil Steinbocki majas külas käia ning härra ja proua Ilvesega sümboolsel 20. augustil Kadrioru lossis lõunatada. Sellepärast jätsin viimased lõigud konkreetseteks soovitusteks. Omajagu raske, sest need, kes siin elavad, teavad paremini, kus lõpeb propaganda ja riigi turustusstrateegia ning algab karm igapäevareaalsus.   Aga nüüd siis mõni mu mitte kõige tagasihoidlikum soovitus Eestile lähiajaks:

  • valmistuge globaliseerumiseks, kasutades ära teie avatud mõttelaadiga ja maailma näinud Eesti noori: Erasmuse põlvkond on ehk parim saadik, kes saab Eestil maailmas olla;
  • kuna igas eestlases peitub potentsiaalne patrioot, soovitan neile ametliku missiooni võimalus anda: suurendage stipendiume ja looge konkreetne programm, mille raames nad saavad Eestit maailmas tutvustada;  
  • tehke ometi midagi soolise ebavõrdsuse vähendamiseks: ühele põhjamaa riigile on praegune olukord suur häbi, teisalt sunnib see ka Eesti naisi mujale minema;
  • on aeg Skype´i stampnäitest üle saada, vaja on midagi uut ja värsket;
  • miks eestlased ikka veel soomlastele selja pööravad? Ometi on Soome puhul ajakirja Newsweek hinnangul tegu elamiseks parima riigiga maailmas. On oluline, et need kaks riiki hakkaks rohkem koostööd tegema, rohkem ühist keelt rääkima, Eestile annaks see muuhulgas ka positiivse tähendusvarjundi;
  • Euroopa on küllastunud. Hoidke end Soome Aasia-suunalisel lainel ja tehke Eestist Aasiale huvitav sihtpunkt;
  • Estonian Air peaks astuma julgeid samme eristumaks ja looma korraliku mandritevahelise võrgustiku, saates sellega maailmale selge märgi Eesti prioriteetidest ja seotusest. Piisab ühest lennust nädalas, oluline on sümboolsus. Näiteks Tbilisi (Gruusia on ju Eesti eriline hoolealune), Singapur (Eestile huvitav eksperiment), Bangalore (IT-alane vahetus), Shanghai (Aasia tõusulaine ikoon), Tokyo (oluline on eesrindlike postmodernistlike tegijatega seostuda, lisaks Jaapani moe- ja turismitööstus), New York (otseühendus USAga) ja Toronto (selge sõnum väliseestlastele);
  • hoidke selle kohtumise traditsiooni: see oli korraldatud selliselt, et sinna tahavad minna just need inimesed, kelles Eesti sügavamaid tundeid tekitab. 

Väikeriigid on enamasti väga õrnad piiratud ressurssidega ökosüsteemid. Tavaliselt kehtib neis ühe lasu reegel ja me teame hästi, et ka Eestil pole rumalusteks kuule raisata. Muidugi oleks tardumus ja hirm veel hullem.   Mis mulle selle ürituse juures kõige rohkem meeldis? Näha, et Eesti oma tuleviku heaks midagi teeb.   Ning eriti, et selleks püütakse integreerida ka "võõraid", kes teatud konkreetsetel või siis metafüüsilistel põhjustel sellesse riiki usuvad.