Aga kõigest järjekorras. Nii Kivimaa kui Sanderi jaoks on põhiline Eesti ühiskonna ebatolerantsus. Kivimaa rõhub sallivusele kui väärtusele — unustades, et sallivus saab olla väärtus vaid väärtuste looja, neile vaimse ruumi tekitajana, mitte väärtus iseeneses — jõudes lõpuks kategoorilise järelduseni, et üleüldse on kõige sallivamad ja targemad „(parema haridusega) eesti rahvusest naised“. Kui viitsida vihastada, siis on tegu soolise ja haridusliku diskrimineerimisega, aga ma ei viitsi vihastada. Muigan hoopis. Samamoodi ajab muigama Kivimaa mõttearendus, et naisorganisatsioonid, kes on küll osalenud naiste õigusi puudutavate küsimuste avalikul arutamisel, aga ei võta osa homodebatist, kannatavad kas vähese toetuse all, või „ei ole neil tahtmist või jõudu jätkunud“. Samamoodi võiks küsida, miks ei ole homodebati-tulle hüpanud Eesti Ametiühingute Keskliit, Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus või näiteks Eesti Õliühing. Kas ka neil on vähe toetust ning ebapiisavalt tahet ja jõudu?

Maris Sanderile polegi viidatud ajuvabaduste kõrval midagi ette heita. Ehk vaid kommenteerida. Olles tige meie poliitikute ja bürokraatide peale põhjusel, et nood panevad käe ette inimeste eluõnnele, väljendab ta isiklikku tunnet ning tunnete vastu ei saa keegi. Juhin tähelepanu vaid kahele momendile, mida peaks antud diskussioonis siiski silmas pidama. Neist esimest puudutas Mikk Salu Eesti Päevalehes („Moraal ja kultuur“ — 6. 8. 2010). Ta ütles, et „traditsioonilist abielu kergekäeliselt muuta on ohtlik, sest me ei tea täielikult, mis väärtusi ja kasu traditsiooniline abielu sisaldab ning milliseid prognoosimatuid negatiivseid nähtusi selle muutmine võib kaasa tuua“. Teine moment on sellega seotud. Nimelt ei ole kultuur lapitekk, mille ruute võib meelevaldselt kokku õmmelda, vaid konkreetses ajas ja ruumis tekkinud ning selles oma loogikast lähtuvalt edasi arenev tervik. Oleme looduse halva kohtlemisega juba näidanud, millist põrgut on võimalik Maa peale tuua. Võiksime vähemalt inimühiskonnaga ettevaatlikumalt ümber käia. (Mis aga ei tähenda seda, nagu oleks kellegi õigus panna käsi ette kellegi teise eluõnnele, küll aga seda, et igaüks peaks ise mõtlema, kas see, mida ta peab õnneks, on seda ikka. Nii isiklikus kui üldises plaanis.)