Fagira D. Morti : Ka koduloom on inimene
Sel pühapäeval nägin oma kodu aknast, et teisel pool tänavat kakerdas kaks kassipoega. Kräunusid haleda häälega, jooksid mingi punase jopega tädi sabas, naine läks minema, kassipojad jäid karjuma. Mõtlesin, et vaatan aknast, mis toimub, kas tegemist oli juhusliku möödakäijaga, kes otsustab tagasi tulla ja uusi ilmakodanikke abistada või on tegemist persooniga, kes ütleb pluti-pluti ja jätab loomakesed siis saatuse hoolde. Ootasin, vaatasin, kassipojad jooksid sinna-tänna, peitsid end keldriakna trellide vahele, röökisid möödakäijate kannul. Olles veendunud, et minikiskjad on saatuse hoolde jäetud ja mina vist olengi nende ainsaks haletsejaks, tõin loomalapsed tuppa. Inimesi need kiisud ei paistnud kartvat, andsid end kohe kätte, kukkusid nurruma ja juba toas olles nühkisid end vastu jalasääri nagu kodukassidel ikka kombeks. Pimedasse nurgatagusesse värisema ei läinud, jooksid julgelt ringi ja tutvusid uue kohaga. Kui need kassipojad oleksid metsikud ja õues üles kasvanud, oleksid nad ilmselt teisiti käitunud, põgenenud ja püüdnud end voodi alla peita. Ka poleks ma neid tõenäoliselt märgata saanudki, sest nad poleks keset tänavat karjunud ja inimese seltsi otsinud.
Niisiis, tõin hüljatud loomad tuppa. Ei saa öelda, et nad oleksid väga armetud olnud, samas oli näha, et tegemist ei ole loomadega, kellel oleks kodu olemas. Ilmselt hoiti neid kõige õrnemas eas kuskil tubastes tingimustes ja siis kui kaela kandma hakkasid, visati välja. Siinkohal tahaks küll hüüatada, et ka koduloom on inimene. Ta on pereliige, kelle loomulikuks keskkonnaks on pererahvaga koos elamine. Koduloomadele ei kehti metslooma reeglid, looduslik valik, kus vaid tugevamad jäävad ellu ja see on normaalne. Koduta koduloom vajab abi ja looma tänavale viskamine pole kindlasti inimlik, see on loomuvastane. Muidugi on meie seas alati selliseid indiviide, kelle jaoks niisugune asi nagu ligimesearmastus ei eksisteeri või selliseid, kes arvavad, et loomad ei vääri inimlikku käitumist ja seega ligimesearmastus kehtib heal juhul vaid inimeste kohta. Üldjuhul sellised tegelased ei viitsigi loomi pidada ja hea on. Kui aga loom juba koju on toodud, siis peaks temast hoolima. Küll on võimalusi, kuidas mõistlikul viisil oma koduloom või selle pojad ära anda, ekstreemsemal puhul magama panna, juhul kui muutunud kodused tingimused enam ei võimalda looma pidada. Selles mõttes on loomadel jah, keerulisem seis, et päris lihase lapsega neid võrrelda ei saa. Oma kodulooma varjupaika viimine või talle uue kodu otsimine ei ole ju ühiskonnas taunitav tegevus - pigem näitab seegi hoolitsust looma eest. Kui majanduslik või perekondlik seis enam üldse ei võimalda karvast lemmikut pidada, siis inimlik tegu on tema eest veel viimast korda hoolida ja pakkuda talle võimalus elada edasi uues kodus. Samas on siiski taunimisväärne see, kui looma suhtutakse pigem kui elutusse aksessuaari - nii kui miski enam ei meeldi - kohe varjupaika. Olen kuulnud loomadest loobumise põhjusena sellist vabandust, et koer kasvas liiga suureks või et kass hakkas karva ajama. Kui mõistust napib, siis tõesti, püüa esialgu endaga hakkama saama ja alles siis vaata, kas suudad kellegi teise eest hoolitseda.
TV3 hakkas sel hooajal näitama seriaali: "Otsin uut kodu," kus erinevad pered soovivad ühel või teisel põhjusel vabaneda vanast lemmikust. On sealgi põhjendamatuid loobumissoove, kuid lõppkokkuvõttes on selle saate sõnum siiski õige - kui tunned, et ei suuda kodulooma pidada - anna ilusti ja viisakalt ära. Aga sel juhul ära enam uut looma hangi. Kaks korda sama reha otsa astuda ei ole hea.
Koduloomade paljunemist saab tänapäeval lihtsate vahenditega kontrolli all hoida, kuid see maksab kenakese summa. Ma ei ütle, et vaesemad pered ei võiks koera või kassi pidada, ning maarajoonides jätkub kindlasti veel aastakümneid kassi- või koerapoegade uputamise komme. Ma arvan siiski (sinisilmselt?) et kui vastsundinud kiisude-kutsude uputamiseks läheb, siis sellest ei tunta ebatervet rõõmu nagu möödunud nädalal palju tähelepanu pälvinud kutsikate uputamise videos (vaata lugusid Šokeeriv video "Blond neiu viskab vastsündinud kutsikad jõkke ja naerab" ja selle taust (95) ja Vastsündinud kutsikaid piinanud tüdruk leiti üles (46)). Ja ometi saab ka steriliseerimata looma nii maal kui linnas hoida nii, et sellist soovimatut tapatalgut ette võtma ei pea. Kui krantsisoost lemmik toobki ootamatult pojad, siis võib juba tema tiinuse ajal hakata vaikselt planeerima, kellele vastsündinud karvikuid jagada.
Kaks hüljatud kassipoega on mul igatahes praegu kodus ja paari päevaga ei ole mul veel neile õnnestunud uut omanikku leida. Üks sõber ilkus, et nooh, kas avad nüüd kassifarmi ja pakkus omalt poolt veel hulkuvaid juurde tassida. Okei, ma tean, ta pole suurem kassisõber, iriseb alati kui keegi mõnd kassi nunnuks peab. Õnneks ei aja see teda kasse kividega loopima. Samas võiks ta niipaljukest siiski aru saada, et abitust koduloomast (olgu siis pealegi kassipojast) mitte välja tegemine on julm. Kui ei taha tuppa võtta, helista kellelegi, kes arvab, et ka koduloom on inimene. See tähendab, et abitu loom väärib märkamist ning vajab hoolitsust. Me ei ela metsas, kus nõrgemad ära süüakse.
Lõpetuseks tuleb öelda, et loomapiinajate ja tänavale viskajate kõrval on ohtlik ka teine äärmus - need, kes tõesti paistavad arvavat, et loom on inimene (või koguni inimesest kõrgemal). Loom jääb siiski loomaks ja neilt ei tasu oodata samasugust käitumist ja mõistmist kui inimestelt. Kodulooma omanik peab arvestama oma lemmiku liigi iseärasustega ning samuti tasuks meeles pidada, et iga metslooma koju tassida ei tasu. Koduloomadest ja inimestest veel niipalju, et kui sa ei söö oma pereliikmetega samast kausist, siis ei tasu ka koeral lasta oma taldrikult paremaid palasid napsata. Kui sa ei harrasta perekeskselt ühes voodis magamist, siis võiks koduloomal olla oma magamisase. Liigne poputamine võib äärmuslikel juhtudel olla sama hull kui loomapiinamine. Suhtu loomasse sama aupaklikkusega kui inimesse - püüa mõista, et ka temal on vaja kodu, soojust, kuuluvustunnet ja arusaamist.
