João Lopes Marques : Eesti mängib noorte põlvkonda maha

Noorte tööpuudusest on saamas riiklik tragöödia, mis ähvardab nurjata kõik iseseisva Eesti jõupingutused, arvab Portugali kirjamees João Lopes Marques.

Euroopal lasub tume vari. Seekord pole see kommunismi oma, vaid midagi spetsiifilisemat: vana maailm kasvatab kadunud põlvkonda - tema enda noored -, kes on  on tööta, olgugi et on aastaid koolile investeerinud.

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) andmed näitavad, et tegu pole ainult selle kontinendi murega. ILO toob oma viimases aruandes välja, et kogu maailma tööturul olevast 620 miljonist noorest vanuses 15-24 eluaastat oli 2009. aasta lõpus töötuid  ligi 81 miljonit. Viimase kahekümne aasta tipp.

Miks rääkida Eestist, kui pilt on üldjoontes sama kogu maailmas? Aga sellepärast, et Eesti seis selles üldises kontekstis pole kaugeltki roosiline. Noorte tööpuudusest on saamas riiklik tragöödia, mis ähvardab nurjata kõik iseseisva Eesti jõupingutused. 2010. aasta teisel veerandil oli Eesti noorte tööpuuduse tase üks Euroopa kõrgemaid: peaaegu 39 protsenti, ettepoole jäid vaid Läti (39,5 protsenti) ja rekordiomanik Hispaania (41,5 protsenti).

Teisisõnu: neis kolmes riigis on alla 25-aastaste töötuse tase kaks korda kõrgem kui Euroopa keskmine. Ja kolm korda nii palju kui on maailma keskmine.

Ma ei ole majandusteadlane, aga on ilmne, et riigiti saavad lahendused olla erinevad. Näiteks Hispaania ranged tööseadused kaitsevad töötajaid vallandamise eest ja riigis on registreeritud immigrante palju. Eestis on teisiti: tööturg on paindlik ja immigratsioonitase madal.

Fakt on, et majanduskasv on maailmas jätkuvalt nigel ja - kuna see võib loiuna püsida veel kaua - Eesti olukord võib muutuda päris hulluks. Noorte meeleheide kasvab ja Eesti peab leppima järjekordse kadunud põlvkonnaga.

Jah, veel ühega, sest üks siin juba on: külma sõja ohvrid, kes ei ole suutnud nõukogude-järgsesse süsteemi sulanduda.

Pikaajaline töötus võtab inimestelt nende väärikuse, kaotatakse motivatsioon ja inimesed annavad alla. Doominona kaasneb sellega rida muidki negatiivseid tagajärgi: massiline väljaränne, sotsiaalne tõrjutus, sõltuvus perekonnast, madal enesehinnang, kuritegevus, töökohtade jaotamine „võimulolijate" vahel...

Kordan, Eestis on lood kehvad:

• riigilt ei ole noortel igakuist toetust oodata - heaoluühiskonna head sotsiaalsüsteemi siin pole;
• inimeste elukvaliteet on langenud, et võimaldada nn sisemist devalvatsiooni: noored ei saa enam loota oma vanematele nagu varem, sest ka paljud vanematest on töötud või saavad alandatud palka;
• Eesti-sugune väikeriik vajab demokraatlikuks tasakaaluks ja rahavooks teatud minimaalset kriitilist massi. Mis juhtuks, kui Lääne elustandardit saaks endale lubada vaid pool Eesti elanikkonnast?;
• eesti rahvuse säilitamise projekti eest tuleb Eesti riigile muidugi au anda, aga tekib küsimus: kuidas saab see õnnestuda, kui noorima põlvkonna seas valitseb must masendus?;
• demograafiline madin: tasakaal eestlaste ja „võõraste" vahel, eriti puudutab see Eestis elavaid vene keelt kõnelevaid inimesi.

On selge, et praegu toimuv on paljude asjade õnnetu kokkulangemine. Ülekohtunegi, ütleks. Seekord aga nähtamatust abikäest ei piisa. Valitsus peab sekkuma ja tegema rohkem, kui lihtsalt lootust andma. Mida siis? Näiteks ettevõtetele, mis palkavad ja koolitavad noori algajaid töötajaid, maksusoodustusi tegema.

Eestil lasub tume vari - noored on viimase piirini viidud ja varsti ei jää riigil muud üle, kui oma väärtuslikuma vara järkjärgulist kaotust kahetseda. Lisaks oleks see märk ka Eesti riigi ebaõnnestumisest: on see töötu põlvkond ju esimene, mis on kasvanud taasisesesivunud Eesti väärtuste järgi.

*João Lopes Marques on raamatu "Minu ilus eksiil Eestis" autor

Tõlkinud Teve Floren